Imandra Lake - Seesamseesam

Imandra Lake - Seesamseesam
Seksound 2010

01. Öö Laul
02. Liugle Liugle
03. Ilus Aeg
04. Majades
05. Vajun
06. Ole Mu Laev
07. Külm
08. Puhangus
09. Seesam
10. Rabajärv
11. Igane

Kohalik autoriteetne muusikakriitik väitis paar päeva tagasi, et tänasel päeval on kõige moodsam "lekitada" plaat paarile tuntud ja usaldusväärsele blogijale, kes esimesena panevad lumepalli veerema ning alles siis haarab sõnasabast kinni trüki ja muu meedia. Minu blogi tuntuse üle võib muidugi vaielda, kuid usaldusväärsus ja kindlus selles, et ma Imandra Lake´i debüüti kiitma hakkan, oli Rein Fuksil teada juba aegu ning eks seetõttu ta mulle Uue Maailma(korra) Festivalil plaadi pihku pistiski, tundis va rebane, et hakkan meelitama. Tegelikult olin mp3 kujul plaati varemgi kuulanud ja juba paar kuud tagasi oma positiivsed arvamused kujundanud. Või astume veel ajas tagasi. Juba Eesti Popsi plaadilt torkas Imandra Lake oma looga "Ilus aeg" silma ning leidis mu arvustuses ka eraldi äramärkimist. Kohalik ja Kohatu kolmandal kogumikul olev heroiinihümn "Vajun" aga muutus hetkega mu aasta 2010 kodumaiseks lemmiklooks ning pani tõsiselt igatsema bändi kauamängiva järele. Tee võrratu albumini oli heade tutvustustega kenasti sillutatud.Ütleme siis kohe ära plaadi ainsa miinuse ning selleks oli fakt, et ootuste vastaselt paremat lugu, kui varem avalikkuse ette lastud "Vajun", siit ei leidnud. Kohe kandadele astub küll "Seesam", kuid nii tumedat ja sügavat põhja nagu "Vajun", see träkk ei kraabi. Aga ega samas ole ühtegi halba lugu ka, kõik ühterodu ja pea samas taktis hoiavad ülal helidevoogamist, lihtsat, kuid hulgapakkuvat ilusat muusikat. Isegi Johansonide moosekandiperekonna "Külm" sobitub sarnaselt muude lugude vahele ja kõlab Fuksi seades hulga paremini, luues mulje justkui stereopildist kus ühed asjad on kaugemal ja teised lähemal. Selline Imandra Lake teeb Johansone 3D-s, iga heli eraldi ja vokaal, kõik on üksteisest vahemaa taga, mõned lähemal, teised ruumilistena taamal, täites läbi sedalaadi paigutuse loo hulga tihkema helimassiga kui nii habras ülesehitus muidu pakuks.
Helimass on üldse Imandra Lake´i puhul mind paeluv omadus. On muidugi lugusid mis kvalifitseeruksid niinimetatud rõõsapõsepopi alla, selliseid tiltsu-liltsutamisi ja kergeid nootide võtmisi. Valdav osa aga kannab enda all ohtliku, hirmuäratava ja hukatuslikuna mõjuvaid soundivooge mis tekitavad maagilise õhuväreluse mida võib tajuda suveööudus kõndides, kui piirid dimensioonide vahel ähmastuvad ja iga hetk on tunne, et udu hajudes leiad end lõplikult teise maailma kadununa. See lugude põhjas voogav mürale lähenev sound tuletaks nagu ühtaegu meelde kõike kaunist mis kunagi käest libisenud, lõppematut kaibumist selle järele, püüdu haarata asju mis ammu põrmus. Need tumedad depressioonini küündivad nostalgiatoonid teevad plaadist hulga tõsisema töö kui seda Seksoundi kitarri ja sündinäppijatelt oodata võiks. Naiste õrnale ilumuusikale lisaks pakub Imandra Lake midagi sumust, ebamaiselt tumedat, jättes viimase puhul kogu sellest heliudust läbiminekul hulgaliselt avastamisrõõmu, kõike piirides mida pakub kuulaja isikliku fantaasia avarus. Minule rääkis plaat üsna süngeid muinaslugusid ammu kaotatud hiilgusest ja õnnest.

Pildid pärit bändi FaceBook´i lehelt.