Sunday, September 26, 2010

Empire Records

Empire Records - Allan Moyle 1995

Grupp noori püüab päästa oma töökohta, alternatiivsema suunitlusega plaadipoodi, suure popmussi müüva ketiga ühinemisest. Püütakse näidata, et noored on tõsiselt mures oma kalli poe pärast, kuid siililegi on selge, et tegu on laiskvorstidega kes eelistavad poe tagaruumis diivanil vedeleda või üksteisele vempe sättida ning vastmeelsus on vaid põhjusel, et uue juhtkonna all puuduks neil laisklemiseks väiksemgi võimalus, siis tuleks töökohas tõesti tööd teha, iga dollar otseselt välja teenida. Jauravad siis need noored päevavargad filmis hommikust õhtuni ning narrivad linaloo ainsat lahedat tegelast - popstaar Rex Manning´ut, kes käitub nii nagu temasugusele endisele tiini-iidolile kohane. Luuserid narrivad meest kes tegelikult omab kõike millest nemad puudust tunnevad, nii raha, mainet kui naisi. Filmis oli nii alternatiivsete kuttide ja plikside kohta ka ülihalb muusika. Ise töötavad plaadipoes, on pungid ja boheemid aga kuulavad räiget sitta. 2/5
Seda hirmsat Liv Taylorit pidi ka veel mitmeid minuteid ekraanil kannatama.

2 comments:

Erkki said...

Oijah, tundub et ega see indi vs pop-kettide konflikt ei olegi just teab mis representatiivsel moel esindatud, sinu arvustust ja ka üldist kirjeldust lugedes jääb mulje, et mingi kuradi suvaline USA kolledžinoortele suunatud lurr. "Alternatiiv" kahjuks aga tähendaski 90ndate keskel ka midagi muud juba, kui võiks loota. Ehk siis suvalist krdi kolledžirokki määriti siis alternatiivi pähe. Ma üht videot korra kiikasin sealt filmis kus bänd esines mingil katusel ja täielik sitt. Seega arvata võib, et film ise on täiesti piinlik igas mõttes.

Õnneks muidugi näitas "High Fidelity", et võib edukalt kombineerida siukest löövat filmisüžeed hea ja enamasti ka enamvähem indi (või lihtsalt credible) musavalikuga. Okei, Jack Blacki karakter oli ülbe snoob, aga vähemalt ta oli ausalt ülbe, selmet pretendeerida, et ta on ilge kuradi punk/boheem, samas kuulates räiget sitta. Aus arrogants on nõmedast teesklusest ikka kraadi võrra etem. Igatahes, "High Fidelity", Nick Hornby raamatu (olen ka lugend) ekraniseering on klassik, aga "Empire Recordsi" sugune crass pandering on tänaseks ilmselt unustatud ja paras ka.

Trash said...

Mulle endale meeldis hiljuti vaadatud, käesolevast linaloost viis aastat varem valminud, noortedraama Pump Up the Volume kus noor kutt mängis piraatraadiojaamas korralikku mussi (kuigi paremad bändid olid tal kasserttidel riiulis) ja rääkis täitsa korralikku kriitilist juttu.

"High Fidelity" oli hea, olen isegi paar korda vaadanud. Raamatut lugesin samuti.