Soe austusavaldus viiekümnendate-kuuekümnendate drive-in b-kinole, selle aja kino-leiutistele, odavatele õudusfilmidele ning neis mängivatele näitlejatele. Alul kummardatakse sügavalt kõigi nende juustuste filmide poole kus möllasid godzillad, vampiirid, ufonaudid, dinosaurused, hiidämblikud, kummitused, zombied ning monstrumid mustast laguunist ja siis alustatakse oma looga, mis samuti samasse aukku, ehk siis meelega amatöörlikult tehtud koletisefilm kus seekord ohustas planeeti Maa iidne Monsterosaurus, jõletis keda üks teadlane pidas väljasurnuks juba... 47 aastat tagasi. Mitmeti vapustav töö. Esmalt muidugi mõnus fiil mis saavutati segades tänapäeval filmitud lõike arhiivi ning vanade õudukate omadega, hulgaliselt montaaži kus minuti jooksul võib näha kaadreid tosinast erinevast linaloost. Kusjuures samas oli ka aastal 2004 filmitu nii pleekinud ja kulunud koloriidis, et pidasin vaatamise ajal seda filmi kakskümmend aastat nooremaks, nii kaheksakümnendate alul filmitud paroodiaks. Sellisele veendumusele lisas raskust fakt, et tegijad olid saanud paarikümne omal ajal koletisefilmides ilma teinud nöäitlejat väikest rolli mängima, peaossa aga suisa Kenneth Tobey, mehe kes võitles jääjaamas olendiga teisest ilmast. Lõpuks sisaldas film veel ka ülihäid sõnademänge, selliseid möödarääkimistel põhinevaid nalju ( look, there are those big cars with cannons! - tanks? - you welcome!) mis mind alati on naerutanud. Hea komöödia mis valminud armastusest vanade monstrumifilmide vastu, õnnestunud homaga. 4/5
Monsterosaurus on kõva pähkel, teda tappa ei olegi nii kerge kui kümmekond juhtivat teadlast arvas.
No comments:
Post a Comment