Pedigree - Skeletal
PSU RELA 08 2009
1. Shrine
2. Quarantine
3. Machine Shop
4. Phantom Report
5. Too Much Damage
6. The Gas Heart
7. Skeletal
8. Beyond Repair
9. Listen to the Children
10. Blessed Are Those Who Can Sleep
11. Death by Cargo
12. Marine Corpse
13. March of the Blades
14. Sleepland Satellite
15. Ruins Revisited
16. Spiral Floods
17. Lucifer Boy
Legendaarne The Smiths oli mõned kuud koos plänninud kui otsustasid oma "suured saavutused" kassetile lindistada ning härra John Peel´ile saata. Lood olid väga algelisel tinistamistasemel, kuid kuulus raadio DJ kutsus neid BBC-sse sessiooni lindistama ning edaspidine on juba ajalugu, bändist sai kaheksakümnendate mõjukamaid gruppe ja dekaadidetagune kaja tundub järjest võimsust koguvat. John Peel´i väitel oli nirult demokassetilt juba siis kosta bändi potentsiaali ja jõulisust ning lisas, et tänapäeval on kõik demod algstaadiumis nii kõrge tehnilise tasemega, et järjest raskem on sealt bändi enese originaalsust välja lugeda. Kõik lindistused on nii ühtlaselt head, et see nüks, see leeki lahvatama panev säde kaob digitaalpuhusesse ja silutusse ära ning järjest töödnõudvam on seda bittide vahelt noppida.
Samalaadne hirm oli ka minul Pedigree uut albumit kuulama asudes. On ju mehed üle kümne aasta pillimänguoskust lihvinud ning kõige uuemaid soundiprogramme näppinud nii, et kõrvust pole mööda lipsanud ükski heli. Kartsin leida käesolev tootes nii põhjaliku hoole ja putitamisega tehtud produkti, et hing-vaim on kõiki neid soundipuzzle tükke sobitades välja unustatud või ise tehnikale teed andes pettunult jalga lasknud. Albumi esimene lugu Shrine hajutas aga mu kahtlused koheselt, lugu rokkis õlitamata ja tolmuselt, läikimanühitud helipinda mu kõrv ei kuulnud. Eks hiljem tuli ka see hoolsa seadja-sättija käsi mängu, kuid hea fiiling oli juba esmase looga paika pandud ja edasipidised peened pigistatud audiosärad ei pääsenud väljajoonistunud rokiraamis enam esile. Pedigree murdis kiskjalikult ja kunstseemendatud liigerist oli asi kaugel.
Pedigree on üheksakümnendate keskpaiga laps ning jagab sel ajal tipul püsinud USA popkultuuri, sotsiaalängi ja ühiskonnakriitikat. Need on raamatud, sõnumiga bändid ning kohe kindlasti filmid millest juurtega jõudu ammutatakse. Ja filmina oleks Skeletal road-movie. Mitte kiirteel kihutamine, vaid selline õhtune cruisimine kodukandis, ühes väikeses kesklääne linnakeses mille nime teatakse vaid osariigisiseselt.
See oli lõpupeo õhtu kus ukse taha kaunitari välja kutsuma ei ilmunud mitte isale meelepärane jalgpallimeeskonna paremkaitse, vaid kooli kaakide hulka kuuluv Noormees. Tõsi küll, mitte kõige hullem, kuid kooli suurima päti parim sõber ja Paha Poiss ise istus oma Girlfriendiga lahtise auto tagaistmel. Noormees arvas, et enne lõpupeole minemist võiks läbi hüpata kohalikust piljardiurkast, kus arcade automaatidega sisustatud baariruumis annab leti taga seisev indiaanlane ka isikutunnistuseta noortele kangeid napse, seda muidugi vaid juhul kui nägu tuttav. Paha Poiss ja Girlfriend on ideest vaimustatud ja peagi istutakse õlleklaaside taga, tehakse suitsu ja loobitakse paar münti Street Fighter´i pelikonesse. Pahale Poisile tuleb meelde, et raudtee taguses klubis on pungikontsert ning ka seda jõuaks enne lõpuballile minemist kaemas käia, Girlfriend aga nõuab teele jääva burgerikoha külastamist. Noormees ostab baarmenilt kaasa paar pudelit Jack Daniels´i ja kolm pakki Kool´i ja peagi seistakse, olles enne autos söönud friikartuleid ja joonud otse pudelist mitu head sõõmu viskit, lava ees kuulamas kohalikku bändi mille laulja on end žilettidega veristanud ning püherdab karmi HC keevitamise saatel põrandal, karjudes mikrisse aeg-ajalt kõik roppe sõnu mida ta teab. Tüdruk nõuab aga koolipeole jõudmist ning Noormees ei taha talle pettumust valmistada, poolvastumeelselt veavad end liikuma ka Paha Poiss ja Girlfriend. Koolipidu on aga lõppemas, viimane vaikne tants ning tuled põlema. Parkimisplatsile naasnud Noormees ja Tüdruk avastavad nende auto ümber sagivad koolikaaslased, nurutakse alkoholi ja latiinost klassivend määrib Pahale Poisile pähe drooge, ahvatlus millele viimane ka järgi annab. Õhtu on aga veel noor ja kuna kellelgi seltskonnast ei ole isu minna edasi Rikkuri juures toimuvale majapeole, teeb Paha Poiss, toppides samaegselt enesele ja oma totsile suhu ellekat ja E-d, ettepaneku sõita lihtsalt väheke ringi, käia läbi kõik tuttavad kohad. Raudteetamm, kantriklubi, kesklinna kinoteater, narkarite park, laohooned, aastaid tagasi suletud tsemenditehase must siluett ja pool miili edasi poole vahetusega töötav malmivalutehas mille korstnatest laseb suitsu sekka ka tuleleeke keskööks hämardunud taevast valgustama. Linnalähedane karjäär kus ujumas käidi, paar miili paremale jääb Noormehe isa jahimaja, vasemale ausammas julgetele uusasunikele kes regulaararmee abil nottisid ühe suvega maha suurema osa paikkonnas elanud indiaanihõimust. Paha Poiss suudleb tagaistmel Girfriendi mis teeb ebamugavaks Noormehe ja Tüdruku olemise, paneb neid mõtlema üksteise peale, vaagima kas nende platoonilisena püsinud suhtel on intiimsemat tulevikku. Hoomamatult on rattad kandnud neid paarkümmend miili linnast välja ning paremal on künka taga näha tuledesära. Föderaalvangla kus Paha Poisi vend istub kinni pussitamise pärast, näeb öösel välja justkui lagendikule maandunud tähelaev, valvuritornid ja aiapostide otsa asetatud tugevajõulised valgustid muudavad kogu hoonetekomplesi ebamaiseks ja sees magavate inimeste aura lisab ohtlikust. Noormees ja Tüdruk kes enne olid keeldunud Paha Poisi pakutud dope´ist teevad otsa peale viskipudelile ja paari pagassist leitud õllepurgile, teised võtavad uue margi keele alla ja kõik neli istuvad autos ning vaatavad justkui drive-in kinno sõitnuina paari miili kaugusel tuledesäras vaikivana seisvat vanglat.
Pedigree uue albumi kuulmine tõi minul esile just sellised visioonid, väga (indie)filmilikud ja üdini ameerikapärased. Aga plaadi 72 minutiline kestvus ei saagi olla otsast-lõpuni pingsalt kuulamist pakkuv, vaid jätab paratamatult taustalt kõlava muusika jaoks ruumi oma enese fantaasialendudele. Ja minule minu fantaasia poolt pakutud "film" meeldis.
Lemmiklugu plaadilt oli Beyond Repair.
National Lampoon's Christmas Vacation - Jeremiah S. Chechik 1989
