Wednesday, February 13, 2008

The Wire - 2. season

The Wire - 2. season - erinevad lavastajad 2003

Wire esimeses hooajas oli kaks põhiliini, ehk Baltimore´i west-side´i narkodiilerite ning neid jälitava task-force´i oma, ning kolmas õrnalt adutava tegevusega halastamatu röövli Omar´i stoori. Teises hooajas on olemas kõik need kolm kuid lisandunud on veel kaks - sadamas laadijaina töötavate polakkide sahker-mahkeri rida ja vene-iisraeli-kreeka kuritegeliku grupeeringu valgustkartvad tegemised. Rohkem ei ole halb, kuid alati ka mitte hea ja seekord tundus tegevus pigem hajununa kui tegelaskonna suurenemise tõttu värskendav. West-side narkoniggerite liin oli oma vanas headuses. Tuttavad tegelased, sama vana dope´i pushimine, kõrva piinav tänavasläng ja tüüpiline gängsta neegrijama. Väga jäin rahule ka Omari kujutamisega, samalaadne tagasihoidlik ja põhimõttekindel nigger kes ühtaegu on unistavalt romantiline gay ja samas külmalt kaalutlev mõrvar. Omar´i laadne tegelane on ka hooaja lõpus linna ilmuv Brother Mouzone. Kaks arhailist palgamõrvarit, stiilsed ja lahedad kuid mitte popid ega pulpilikult cool´id. Kõige parem oli aga kaubalastijate tegevus - konteinerite kõrvalepanemine ja pidev, päevast päeva, kohalikus sadamatööliste kõrtsis õlle rüüpamine. Nende uniooni kuuluvate meeste liider, kohalik ametiühingu piirkonnajuht Frank Sobotka oli sarja sümpaatseim tegelane. Ka tema poeg Zigg tõi oma pätitempudega päris head ja ehedat vaheldust, kuid isa saabastesse noor mees ei mahtunud. Tugev ametiühingute ja ühtsuse teema on mulle alati meeldinud, seekord töötas prole-power taas suurepäraselt. Segarahvusest pätigrupeeringule anti vähe ekraaniaega ja ilma taustu eksponeerimata tundusid sealsed bossid liiga klišheelike kuritegelike geeniustena. Loodan, et neid enam kunagi Baltimore´is näha ei saa, liiga tavalised kahvatud kujud. Kõige nõrgemaks pidasin ma aga politseirühma etteastet. Esialgu tundus, et vana tiim töötab teistest sõltumata ja lausa üksteisele vastu, kuid peagi pandi taas "leivad ühte kappi" ja laisk uurimine meenutas vägagi juba esimeses osas nähtut. Pineva politseitöö asemel püüdsit tegelased aga vaatajale igati sümpatiseerida ja hinge pugeda. Heideti nalja ja prooviti kaamerasse ( kuulajale näkku ) vaadata, et kas televaataja ikka sai aru, taipas joke´i sisu. Naljameeste kamp kes jooki pannes ja naisi jahtides püütsid lahedad kutid olla. Oleksin eelistanud täiesti uute nägude mängutoomist vanade leigele mängule. Vaatamata suurenenud seebiooperlikule sisule ja kohati Oz´i meenutavatele vangla süzheekäikudele oli teine hooaeg väga huvitav ja pinevus püsis pidevalt ülal. Vaatasin netist, et sarja austajate jaoks pole teine hooaeg kunagi parim olnud ja seega jään huviga kolmandat ootama. Samuti kuulutasin tagaotsitavaks ja elavalt või surnult minuni toodavaks Charles S. Dutton´i poolt aastaid varem ilmunud Baltimore´i narkomaanide perest rääkiv auhinnatud miniseriaali The Corner. 3,5/5
East-side versus west-side, mitte ainult üleriigiliselt vaid ka Baltimore´i siseselt.

2 comments:

Anonymous said...

wire on nagu ... esimene hooaeg on armumine, teine hooaeg on juba tärkav armastus kuigi hakkad esimesi vigu märkama, kolmas ja neljas hooaeg on ikkagi püsiv armastus aeg-ajalt välja lööva tüdimusega, et eriti ei põe kui osa või paar süvenemata silmanurgast üle lased ning viies hooaeg on nagu uus üksteise leidmine kus hakatakse juba kergelt limitit pushima erinevate tabude näol :)

Trash said...

See on nii armsalt öeldud. Loomulikult vaatan kõik hooajad läbi ja kolmandaga alustan isegi paari päeva pärast juba. Armastus...mmm...mõnus.