No Country for Old Men

No Country for Old Men - Ethan Coen, Joel Coen 2007

Kunagi oli eesti blogimaastikul ajaveeb mis 90% ulatuses oli pühendatud Oscari auhindadele, neid kuldseid mehikesi noppinud näitlejannadele ja näitlejatele ning kogu auhinnagaalaga kaasnevale kõmule. Võib-olla on see blogi siiamaani alles. Kuna mina enam Blog.Tr.ee kaudu ajanappuses suvalisi kirjutisi otsimas ei käi ja hoian end vaid Filmikanali lainel, siis puudub mul ka teadmine blogi elujõulisuse kohta. Õiget nime ma ei mäleta, ise kutsusin mõttes seda Oscarite blogiks. Tekstimaterjali ja staarikultust arvesse võttes oli minus kujunenud arvamus, et blogipidajaks on teismeline tütarlaps, selline inetu poolne no-lifer kes ajakirjadest näitlejate pilte välja lõikab ning neid oma staarialbumeisse kleebib, netist päevade kaupa infot hangib ja juba kuueteistkümnendat korda suskab DVD mängijasse Titanicu plaati. Üllatuseks avastasin aga poole aasta möödudes, et tegu oli hoopis pereisaga kel kodus 2 või isegi 3 last kasvamas. See tõde tundus mulle enam kui veider, lausa haiglaslik. Filmiblogija Soprano ja filmispetsialist Tristan Priimägi märkisid oma kirjutistes, et Oscari nominentide ja auhinnasaajate üldine tase on märgatavalt tõusnud. No ei tea, mina jään ikka skeptiliseks seoses paari selleaastase võiduga aga üldpildis nõustun ja möönan, et kõige suurem ja kõige kuldsem auhind läks küll heale filmile. No Country for Old Men oli igati põnev ja haarav. Borderline action´i sugemetega draamad on alati väga tugevad olnud. Koheselt filmi alguskaadrite järel meenusid Sam Peckinpah´i surematu põnevik Bring Me the Head of Alfredo Garcia ( mida julgeksin isegi käesoleva filmi mõjutajana välja tuua ), John Sayles´i draamapoole kiskunud Lone Star, Tommy Lee Jones´i debüüt The Three Burials of Melquiades Estrada ja omal ajal meiegi kinodes jooksnud Flashpoint. Kõik sealsed kinolood on suuremal või väiksemal määral nostalgiliste tagasivaadetega headele aegadele ja ka käesolev film mängis samadel tunnetel olles juba ise ajaliselt veerandsada aastat tahapoole paigutuv ja kasutades veel ka old west´i storytelling traditsiooni filmi täiendusena. Mehhiko piirialad on legendide jaoks loodud ja Coen´i vennad kasutasid seda rikkalikku ainestikku ning andsid lõpuks ka oma panuse paikonna värvikasse folkloori. Klassikaline western mis unistab minevikust aga peab leppima uue aja algusega, kaootiliselt vägivaldse olevikuga. 4,5/5

Mees tinatähega.