Johnny Cash in San Quentin - Michael Darlow 1969Kui sind 24. veebruaril 1969. aastal USA karmimainelisemas San Quentin´i vanglas toimunud kontserdil publiku hulgas ei olnud, jääb üle võimalus nautida üht parimat Cash´i lavaesinemist Columbia/Legacy reliisitud boxilt kus peale kahe CD on boonusena juurde lisatud veel tagasihoidlik Granada toodetud telefilmi DVD. Kohalolek oleks muidugi parema emotsiooni tekitanud aga ka restaureerimatu pleekind-hägune pilt andis tunnet tugevalt. Aasta varem Folsomis esinenud kantristaari ning tema abikaasa järgmine vangla-live oli toorelt jõuline sisaldades peale jumala ja armastuseteemaliste laulude ka kriitikanoote ühiskonna ja süsteemi pihta.
Kohati pungilikult rajuks minev esinemine vedas vangid kogu jõuga kaasa ja mitte ükski pealtvaatajaist ei suutnud jääda ükskõikseks. Mees mustas oskas iga vangi hinge puudutada, seda ravida ja tasandada, sisestades meestesse jõudu saatusega leppida ja hoolimata saatuse tagasilöökidest edasi rühkida. 
Muusika ja lavaesinemine olid aga filmist vaid pool. Filmi alguses ja lõpus ning laulude vahele oli pandud San Quentin´i vanglaelu valgustavaid intervjuulõike kinnipeetavate ja valvuritega. Cashi muusikaline taust kostus neil hetkil nagu kauge kaja ning kontsert toimuks justkui kusagil eemal, miilide kaugusel, jättes tihti mulje, et masendava ajaloo ja auraga vangla varjutas esinejat ennast. Hea muusikaga kontsertfilm ja kuuekümnendate vanglarežiimi valgustav dokumentaal. 4/5
A Boy Named Sue.
10 comments:
Me üritasime ühel läbul paar nädalat tagasi Cashi kuulata ja seda kantrisitta ei kannatanud ikka keegi üle 2 minuti välja. Ainukesed asjad, mis meeldisid olid need mõned aastad tagasi tehtud coverid, mida kroonis muidugi "Hurt". Aga mehe originaallooming on valus sitt, sorry Johnny.
Lauri
Mulle kantri meeldib aga rohkem nagu filmide muusikalise tapeedina kui CD pealt nautida.
Johnny Cash, high five!
Mulle kantri kohe üldse ei istu ja sellesmõttes on Cash üks erand. Tema oligi rokenroll!
Johnny Cash, high five!
Muide, kuulan praegu Heidy Purga juhitud eilset Metallionit. Pohmaka kõrvale parim, mõnus naishääl ja SLAYER!
Jajah, "Angel of Death", kuulasin otse eile õhtul ja esimestest nootidest peale kerkis näole mõnus äratundmisnaeratus ja jalg hakkas tatsuma.
Heidy lasi veel Celtic Frosti ja Tooli ja üldse - olin imestusest keeletu.
Mis mimsul viga mainstream metalit mängida, vaat´ oleks võinud doom´i special saate vedada.
Mimsu ei lasknud mingisugust meinstriim metalit. Seda esiteks. Seal tuli piisavalt nii ekstreemmetalit et sina Trash oleks selle peale nutma hakanud, jaapanlaste Sigh näiteks. Seda teiseks. Ja doom metal on ilgelt igav jama enamjaolt või siis on küll huvitav, aga ainult natuke aega kuni ära tüütab. Seda kolmandaks.
Jaapanlaste Sigh pole mingi näitaja, oleks võinud hoopis Raswar´it või Sheng de Fu´d mängida.
Trash
Slayer tuleb Tuskale. Gates juba reserveerib pileteid. Dimmu Borgir ja Carcass Reunited ja mis seal veel kõik olid, ma olen kindel mineja.
Huvi on? 3 päeva Helsingis hevi ja alkoholi täis, taevas...
Lauri
Tead küll mis tsirkus mul varsti käima läheb, ei julge lubada aga tahaks tulla küll.
Post a Comment