Vechera na khutore bliz Dikanki - Aleksandr Rou 1961Pühapäeva varahommikul kell 7 ajas kallis kaasa mind voodist välja, surus võileiva ning kohvikruusi pihku, pani papud jalga ja vedas käekõrval Toompeale Eesti Vabariigile juubeli puhuks hümni laulma. Peale Kati olid teisedki patriootlikud eesti naised oma pohmellivaludes ägisevaid mehi kel veel uneliiv silmas ja lõhnad küljes, kaasa vedanud. Aeti siis saabunud rahvas nagu lambakari Toompealossi hoovi, peeti sütitavaid kõnesid ja lauldi oodi nii kodumaale kui jumalale. Ülev tunne oli, pisargi tuli silma. Pisar tuli silma aga ka külm puges põue. Värisesin kogu kõnede ja laulmiste aeg justkui haavaleht, isegi kõrval seisva poola sõjaväeatašee, major Oleg Cielecka poolt põuepudelist pakutud lonks zubrovkat ei ei suutnud jahtuvat masinat üles soojendada. Koju jõudes heitsin voodi ja keskpäeval ärgates oli pea paks, kurk kriipiv, tuju must ja kehatemperatuur paar kraadi kõrgem kui normis.
Haigena kodus on mõnus olla kui haigus just eriti painavat sorti ei ole. See tähendab, et haigus on just sedalaadi, et saad vaikselt filme vaadata, jõudumööda netis surfata, sööd head ja paremat ja aeg ajalt valad makku tassikese ravimteed. Selline külmetuse kergem vorm oli minulgi. Vaatasin mõnusaid pilafilme ja tsillisin diivanil kaamelivillase teki all. 
Sattusin mõned ajad tagasi foorumiteemast "Bizarre, Disturbing and Weird films" user Lutz´i arvamust, et käesolev teos on üks igati veider kinotöö. Aleksandr Rou on muidugi tuntud kui omanäoliste eriefektidega vürtsitatud muinasjutufilmide grand-old-man aga Lutz´iga pidi nõustuma, see film oli kõigist teistest sovjeti skaskadest nii over, kui over veel olla saab. Põhjuseks väga täiskavanulik huumor kus muinasjutuline slapstick komöödia oli ehitatud viinapudeli ja isikliku ahnuse ümber. Meenus Kivirähu "Rehepapp", sarnane koomika ja taustaks olev rikkalik ja kirev etnofolkloor. 
Imelik mõelda, 61-sel aastal valminud film eksponeeris nii kergekäeliselt tugevat ja jõukat Ukraina talupojakultuuri. Nõukogude võimu ikke all mitmed laastavad näljahädad üle elanud ukrainlastele oleks see pidanud olema justkui märk, et NL-is on midagi mäda, kolhoosikord ei tööta. Miks sada aastat varem olid lauad vorsti, saia, kompvekite ja vodkapudelite all lookas aga nüüd vaid haljas üksi on jäänud. Kuidagi veider tundus see rikkaliku pidulaua demonstreerimine, justkui ebaideoloogiline. Võib-olla see tundub nii vaid tagantjärge mõeldes ja sel ajal pettis inimesi filmile külge kleebitud muinasjutu silt. Weird ja bizarre aga mitte disturbing, super lahe rahvalik romantiline komöödia. 4,5/5 
Potjomkin ise.
No comments:
Post a Comment