Kahju et The Wire esimesele hooajale kohe täispunnid panin. Oleks võinud siis hinnata üheksaga ja saaksin nüüd kolmandale rahumeeli kümme ära panna. Jah, kolmas hooaeg oli siiani nähtutest ilma igasuguste kahtlusteta parim ja seda muljet tugevdas seekord kõige enam üks mu lemmikelement - poliitiline korruptsioon. Kuigi ka varasemad hooajad puudutasid karjeristide ja poliitikute mitte just kõige puhtamaid kokkuleppeid ja situatsioone kus teineteise aitamine valgustkartvais situatsioonides oli nime säilitamise jaoks ainuvõimalik variant, olid seekordsed linnavalitsuse tasemel toimuvad arengusuunad haruldaselt põnevad. Siis täiesti igavad kokkulepped milliseid arvatavasti meiegi Edgar päevas mitmeid sõlmib ja mis kunagi isegi lehte ei satu aga sarjale iseloomulikult meeletult põnevaina serveeritud. Positiivne oli ka objektiivne slummineegrite kujutamine. Ei mingeid valgetega võrdsel positsioonil olevad afroameeriklasi, vaid tõeliselt arutuid getopaaviane, kel kool jäi 9 aastaselt pooleli kuna sotsiaalrahast elav ema jõi ja ei hoolinud, isa polnud end sünnitusest saati näole andnud ja pisikesed monkey´d olid ise just kummiliimilt heroiini peale üle läinud. Groteskselt inetud, rumalad ja ilma igasuguste sihtide või isikliku mõttemaailma omamiseta heroiiniraha ümber hingitsejad. Gangsta niggerid sellistena nagu nad on, nikkel vöövahel, T-särk põlvini, baseballcap viltu peas ja karjumas kogu kõrist: "Red caps here, red caps here!". Minu jaoks ennenägematult aus pilt mida nõrganärvilisem võiks lausa rassismiks pidada. Politseitöö oli pinev, pulajuttu seekord ei aetud, vaid prooviti keskenduda ja suunata kogu energia Stringer Bell´i ja muu Barksdale´i gängi mahavõtmisele. Peale politseinike aga piiras Avoni loodud narkoimpeeriumi veel Boy Marlove, tõsine tõusev täht Baltimore´i tänavail ja varjudes luurav, alati shotgun´iga varustatud gay-gängsta Omar Little. The Wire tõestas taas, et on endiselt mitte ainult parim krimi, vaid ka sotsiaal-poliitilise taustaga draamaseriaal. 5/5
Omapärane liit on sõlmitud.