Trash Can Dance: July 2007

Tuesday, July 31, 2007

Gong Tau : An Oriental Black Magic

Gong tau - Herman Yau 2007

Sõnum on filmil väga selge: abielus olles ära himusta võõraid naisi, sest tagajärjed võivad olla vägagi karmid. Ma ei räägi siin mingist Fatal Attraction´i tüüpi juhtumist kus üheöösuhtest tiivustunud naine mehele koju helistama hakkas ähvardades abikaasale kõik välja lobiseda, ning hiljem noaga maja ümber luusis vaid millesti hoopis hullemast nimega Gong Tau - mustast armastusmaagiast mis on armastatu lähedastele surmav. Peategelasest Hong Kongi politseiuurija kõrvalhüppe tagajärjed on nii hullud, et beebist pisipoeg higistab verd ja naine viiakse haiglasse kuna ta keha torgiksid justkui tuhanded nähtamatud nõelad. Koos oma politseibossiga asub mees ravitsejat otsima, et võtta maha perele pandud needus ja samuti võetakse sihikule kõik potensiaalsed kahtlusalused, musta maagiaga tegelevad thai immigrantidest kurikaelad.

Kantoni rahva jaoks tundub üldse nii olevat, et kõik kurjusemaagia ja must nõidus tuleb Thaimaalt, ning siis peavad head hiina taoistlikud mungad sellega võitlusse asuma. Sarnane lugu oli ka The Boxer's Omen´iga, taist saadi mingin needus külge, ning siis veel seksiti kui seda teha poleks tohtinud ja oligi viljakas kasvupind mustale manale loodud. Sama on toimunud ka mõnes jaapani filmis kus thaimaalt tuleb maagiat, heroiini, ebasõbralikke prostituute ja palgamõrvareid. Tundub justkui aasia kõige ohtlikum kant olevat, meiegi eesti turist tõi sealt aasta tagasi tundmatu kõhuhaiguse mida siis Merimetsas 6 kuud raviti.

Horrori ja detektiivithrilleri sidumine on samuti mind alati võlunud ja kui ühte mentidest mängis veel mu lemmik HK fatty Suet Lam oleks võinud mulje veidi parem jääda. Kahjuks oli seekordne müstiline horror rajule gore veristamisele ja ohtratele nude stseenidele ääretult lapsik ja puine. Maagiat ennast mis mind alati huvitab demonstreeriti vähe, suurem rõhk oli asetatud vanakooli Cat III visuaalse külje ja õhkonna tekitamisele, jättes stoori enda nõrgaks. Mõnus oli vaadata aga oleksin soovinud veidi keerukamat süzheed ja taiplikumat lähenemist. 2,5/5

Nõid rebib endal pea otsast ja saadab selle verd imema. Klassikaline Flying Head Gong Tau.

Blue Sunshine

Blue Sunshine - Jeff Lieberman 1976

Blue Sunshine oli tüüpiline seitsmekümnendate põnevik mida oleks võinud isegi kaheksakümnendate alul meie kinodes näidata, ideoloogiliselt oleks sõnum sobinud mädanenud ja narkopahedest roiskuvat kapitalismi demonstreerima. Sisuks kurjad narkootikumid ja nende mõju inimestele, viga millest pole hiljem pääsu isegi poliitikutel, koduperenaistest ja pereisadest rääkimata. Loo keskmes on grupp inimesi kes tosinkond aastat varem ülikoolis õppides eksperimenteerisid kõiksugu LSD laadi meelemürkidega, nende seas ka Blue Sunshine´i nime kandva happega ja viimase kõrvalmõjud hakkavad alles nüüd, aastaid hiljem välja lööma. Alul langevad peast ohvri juuksed ja hiljem muutub ta verejanuliseks kirvemõrtsukaks, toredad narkootikumiga kaasnevad viperused, tavalise surnuks süstimise asemel lõikad veel oma lastel pead otsast.

Blue Sunshine´i olin ma varem näinud, arvatavasti kunagi kelleltki laenanud, kuid koheselt peale vaatamist unustanud. Ega meelde jätta pole tõesti midagi, seekord siis tänu väiksele blogipostitusele tuleb arvatavasti meelde kui proovin taas suure hurraaga filmi masinasse panna lootes freaky elamust LSD untsu läinud tripist. Samas teemas liikuv Jacob's Ladder on mitmeid kordi parem. 1,5/5

The Brown Bunny

The Brown Bunny - Vincent Gallo 2003

Monday, July 30, 2007

Hollywoodland

Hollywoodland - Allen Coulter 2006

Ma tundsin ennast petetuna. See oli justkui vaataks hingepõhjast kaasaelades ära Oliver Stone´i kolmetunnine JFK ja lõpuminuteil ütleb prokurör Jim Garrison´i kehastav Kevin Costner, et poisid, sorri vaan aga tegelikult lasi Kennedy ikka Lee Harvey Oswald maha. Sellist mängu mina enam kaasa mängida ei viitsi kus tõe otsimisega pakutakse põnevust aga tõde ennast justkui polegi. Indiana Jones loeb kõiki vanu kirjutisi seintelt, dešifreerib papüüruserulle, peksab natse raudse rusikaga, lendab lennukiga, kihutab mootorrattaga, jookseb hiiglasliku kivikuuli eest, ning kui lõpuks jõuab seaduselaeka kambrini, siis pole seal midagi ja vaatajale tehakse selgeks, et nii peabki olema.

Ei lähe läbi kutid, oleme seda juba varemgi näinud, mõelge midagi originaalsemat välja. Elu ei pea olema põnevam kui väljamõeldis. Muud liinid peale põnevust tekitanud George Reeves´i mõrva uurimise tundusid minu jaoks täiesti tühjad ja mõtetult lisatud, vaatajale ei pakutud isegi Hollywood´i mida paljud samasse aega asetatud lood teinud on . 2/5

Sun Ra & His Intergalactic Arkestra : Space Is the Place

Space Is the Place - John Coney 1974

Kujutage endale ette kui kamp sõjaväelasi poleks mitte tähevärava kaudu võõrale planeedile sattunud, vaid need Stargate´i kullas ja karras vanaegiptuse jumalad saabunud seitsmekümnendate Oaklandi mustanahaliste ghettosse ja selle filmi visuaalne külg on teile teada. Erinevalt aga Tähevärava jumalaist pole kosmosemuusik ja süntesaatori-shamaan Sun Ra hoopiski mitte nii julm vaid hoopis vastupidi, mees on tulnud oma kosmoselaevaga kõiki korralike musti vendi paradiisi viima. Iga murjam näitab end heast küljest ja saab kohe tasuta reisi funky funky jazzy jazzy paradiisi kus puuviljad on magusad ja soul muusika mängib 24/7. Valgenahaliste päästmine hukatusest aga ei tule neegrist Sun ra´le pähegi, omad mustad pantrid ikka kõigepealt.

Kuidagi veider, et need vanad rassismi kritiseerivad exploitation ja blaxploitationfilmid mõjuvad nüüd hoopis vastupidiselt õhutades pigem rassivaenu. Samuti näitab film neegreid mitte just kõige positiivsemast küljest vaid kupeldajate ja joodikutena, pilt mis koos black power sõnumiga tundus groteskne.

Samas on mustanahalised loomalikult seksikad nii, et käik valged plikad heidavad koheselt riided seljast ja kukuvad verivorsti imema, valgenahalised aga vastupidi peavad neegrinaisi vägistama, muidu ei taha ükski nendega sängi pugeda. Kohati koomiline psühhedeelne absurditeater muusikaga, kuid üldiselt üks neegrite kamarajura. 1,5/5

Afrofuturist Sun Ra - mees nagu muusika.

1-18-08

1-18-08 - Matt Reeves 2008

MovieWiki projekt hakkab ilmet võtma

Noor hakkaja rootsi mees kes varjab end nime x264 taha alustas aasta tagasi oma MovieWiki projektiga ja vaatamata ajutisele huvipuudusele kasutajate hulgas on kuulujuttude järgi sait löömas peagi käed kahe suurima klassikalist ja erinevat kino pakkuva trackeriga. MovieWiki on põhimõtteliselt Wikipedia sarnane sait, kuid tänu oma autorikaitse vastasusele ja pühendunud fännide panusele leiab sealt rohkem visuaalset materjali filmide kohta. Nii pilte ja postreid filmidest, kui ka kvaliteetseid cover skänne, näiteks Criterioni ja Masters of Cinema pea kõik kaaned on kõrge resolutsiooniga allalaaditavad, samuti Criterioni custom coverid. Ma ise registreerisin ennast vaid selleks, et uploadida mõned skännitud soome DVD-de kaanepildid, kuid tänu oma laiskusele ja esmapilgul arusaamatule tehnilisele küljele on se mul siiani tegemata jäänud. MovieWiki suurim erinevus Wikipedia filmi tutvustusest pole mitte teksti ega pildiline vaid hoopis võimalus peale sisukirjelduse lugemist ja huvi tekkimist koheselt samalt lehelt võtta torrent ja film tirima panna. Väga rootsilik suhtumine filmist huvitunutesse.

Euroopa link
US link

Olles ise registreerunud kasutaja on mul raske öelda kas need lingid esilehest kaugemale lasevad. Samuti ei saa ma aidata registreerimisel. Loodetavasti avatakse peale toimuvaid suuri ümberkorraldusi leht kõigile huvilistele või muudetakse registreerimine avatumaks.

Criterioni laserdiskist tehtud DVD custom cover, arvatavasti leitav ka MovieWikist.

Ils - Them

Ils - David Moreau, Xavier Palud 2006

Õudusfilme meeldib mulle vaadata väsinuna peale tööpäeva lõppu, mingit draamat siis enam ei viitsi jälgida aga igasugune horror, olgu ta nii juustune ja hale kui tahas sobib suurepäraselt nii ärkvel hoidma kui meelt lahutama. Raskest tööpäevast ei saanud seekord aga juttugi olla, kuna puhkus veel kestab, kuid horrori isu tuli nii tugev peale, et jätsin pooleli isegi mõnusa kanada filmi Monkey Warfare oma lemmiknäitleja Don McKellar´iga peaosas ja surusin masinasse selle prantsuse filmi. Prantslaste töödest õuduse vallas mul mingit ettekujutust pole, ainukesena nähtud Haute tension jättis külmaks ja filmi lõpupüant pani lausa ahhetama oma punnitatud "omapärasuses".

Rumeenias toimuv tegevus on väidetavalt inspireeritud reaalselt toimunud mõrvadest. Kuna otsese monster või slasher horrori asemel pakuti horrori elementidega thrillerit võib seda ka uskuda, need rumeenia mustlased on ju kõigeks võimelised. Nagu mujal mainitakse, et väga atmosfääriline õudus ja nõustun sellega ka ise, kellegi tundmatu eest põgenemine ja varjumine nii metsas kui majas oli närvesöövalt kujutatud, kuid kahjuks kestis see pidev põnevuse kruvimine veidi liiga kaua. 80 minutilisesse filmi oleks võinud sisse tuua ka kerge pingelanguse hetke, järjest kestev nn. valveloleks muutus lõpus juba tüütuks ja kui veel filmi sisugi midagi erilist ei pakkunud, jäi kogu asjast lihtsalt selline "kord vaadatav" mulje. 2/5

Mängiti tüüpiliste slasherile omaste hetkedega.

Sunday, July 29, 2007

Woman in Witness Protection - Woman of the Police Protection Program

Marutai no onna - Juzo Itami 1997

Juzo Itami filmid räägivad enamuses julgetest hakkajatest naistest, olgu selleks siis yakuza nippide vastu kaitsev nõustaja, jonnakas maksuametnik, töökas nuudlikeetja või keskealine näitlejannast primadonna nagu käesolevas loos. Diivalikult käituv naine satub kogemata kohaliku kultusgrupi poolt toime pandud jõhkra mõrva tunnistajaks, ning pääseb ise vaid hädavaevu eluga. Koheselt saab temas tänu tuntusele meediastaar ja samas ka politsei jaoks mõrvari näojooni tundev tunnistaja, need kaks rolli aga ei taha kuidagi üksteisega sobida, ning naine peab ettevaatlikult kaaluma igat sõna mis ta ajakirjandusse lekitab, et see politsetööd segama ei hakkaks. Tänu salaafäärile tuntud pereisaga muutub aga naine ise kergesti mõjutatavaks tunnistajaks ja seda ei saa kurjamid kasutamata jätta.

Juzo Itami huumor on alati väga napp, kuid ääretult soe ja südamlik. Ta ei proovi kunagi vaatajat tahtlikult naerutada, vaid teeb pigem vaikseid inimlikke draamasid mõnusa huumori nõksuga. Seekord hoolitsesid sümpaatse nalja eest kaks diivat kaitma määratud politseinikku, lõbus ja karune Chikamatsu ja oma tööle pühendunud vaikne Tachibana. Viimane tegi ka filmi armsaima etteaste mängides näitlejanna teatritükis egiptuse sõdurit ja minnes vägagi oma ettemääratud rollist välja.

Peaosas nagu igas Juzo Itami filmis lavastaja abikaasa Nobuko Miyamoto, tõeliselt andekas näitlejanna nagu tema tegelaskujugi. Lahe Itami filmide DVD reliiside puhul on sarname joonistatud värviline kaanepilt, minu arust väga sobilik tema filmide sisuga, superhead tuju tekitajad on kõik meistri tööd. Marutai no onna jäi mehe viimaseks filmiks, kuud hiljem lõpetas ta oma elu ootamatult enesetapuga. 4/5

Juzo Itami - 1933 - 1997.

Transformers

Transformers - Michael Bay 2007

The Proposition

The Proposition - John Hillcoat 2005

Ütlen kohe ära, et filmi sisu oli üpris tavaline ja vähemalt mulle ei pakkunud midagi. Kolm pätist venda - üks on suur pätt, üks keskmine ja noorim neljateistaastane alles õpib pätiks olemist. Võtab siis politseikapten keskmise ja noorima kinni ja teeb keskmisele vennale ( Guy Pearce ) ettepaneku tuua talle vanima venna pea, muidu puuakse prekonna pesamuna jõuluõhtul linnaväljakul võllasse. Raske valik on mehel teha kui ratsutab otsima vanemat venda, kohalikku territooriumi hirmu all hoidvat lindpriid. Edasi läheb lugu banaalseks. Tuleb välja, et pätid polegi nii pätid vaid hoopis haritud romantilised uljaspead kes on valinud tapja tee ja ka politseikapten pole mingi jube vägivallatseja vaid korralik pereinimene kes tulnud teistele tsiviliseeritud inimese käitumismalle õpetama. Rikkad ja haritud inimesed on kõik südamest üllad ja head, ning kurjad on vaid proletariaat, musta töö tegijad, lihtsad farmerid ja töölised keda tapetakse ja vägistatakse.

Olgu, see selleks. Mina vaatasin filmi hoopis kui dokumenti kuidas anastati maa. Austraalia kõnnumaade asustamine ei erinenud väga Metsiku Lääne vallutamisega, isegi punanahad keda põmmutada olid kohalikel revolvrikangelastel aborigeenide näol olemas. Selle õnnetu ja praeguseks pea täiesti mandunud rahva rõhumist demonstreeris film küll ilmekalt, tekkis tahtmine koheselt vaadata Rolf de Heer´i The Tracker´it ja Fred Schepisi kultuslikku draamat The Chant of Jimmie Blacksmith´i mis ammu ootejärjekorras seisnud on. Aborigeenide viimased harvad ülestõusukatsed rõhujate vastu on ka siinses filmis möödaminnes mainitud.

Teine tugev tegur filmi juures oli loodus. Võimas massiivne austraalia raskesti ja hõredalt asustatud sisemaa ( pilt ülal ), kus peale paari hõreda puu, rohulible, kiviklibu ja silmapiiril kerkivate punasest liivakivist mägede midagi polegi. Sinine taevas, punane päikeseloojang ja pidev kuumus. Inimene aga trügib kõikjale ja nii prooviti sajand tagasi taltsutada ka austraalia pea elamiskõlbmatuid alasid. Kokkuvõttes kehv seiklusfilm aga suurepärane elu-olu tutvustaja. 3/5

Deja vu anybody ?

Close Encounters of the Spooky Kind 2

Gui yao gui - Ricky Lau 1990

Järjelugu on alati kehvem, kuid õnneks polnud seekord asi kõige hullem. Sammo Hung oli tasemel nagu ikka ja Ching-Ying Lam taoistliku meistrina oli juba kvaliteedimärk iseenesest. Vaikselt alanud ghost comedy hakkas üles soojenema alles filmi keskpaigaks kui huumor muutus lahedamaks ja võlukunsti, ning nipikat kummitustega võitlemist hakkas hulgaliselt enam toimuma. Nagu Spooky Encounters´i esimeseski osas, polnud halb mitte õnnetu ghost vaid hoopis kurjad elavad inimesed. Seekord siis musta maagia nõid kes proovis rikast kaupmehepoega aidata kauni neiu südame võitmisel, kasutades selleks alatuid võtteid nii surnute kui elavatega. Hong Kongi ghost comedy jääb ikka mu lemmikžanriks, nii head kraami lihtsalt on veel saadaval ja nägemata. 3,5/5

Igat kummituslugu ilmestav väsimatu deemonikütt Ching-Ying Lam. Respect !

Spirit of the Victim - The Victim

Phii khon pen - Monthon Arayangkoon 2006

Curb Your Enthusiasm - 1 season

Curb Your Enthusiasm - HBO original series 2000

Kui mõned päevad tagasi kirjutasin Jeeves and Wooster seriaalist kus Woosteri teener oma härra järgi käib ja kõiki vääritimõistmisi ja rumalusi parandab, siis Seinfieldi stsenaristi Larry David´i taga pole ühtegi sellist vigadeparandajat ja situatsioonide silujat. Õnneks tal on küll mõistev abikaasa kes tihti mehe viperustega lepib ja mõnikord nende üle isegi naerda oskab, kuid suuremaljaolt peab Larry oma tekitatud segadustega ise käpardlikul moel hakkama saama. Iga 27 minutiline episood koosnebki Larry poolt tekitatud piinlikus situatsioonis mida mees üritab algul valetamise ja vassimisega lahendada, kuid hiljem lähevad asjad ikka omasoodu ja tihti mitte just kõige meeldivamat rada.

Curb Your Enthusiasm oli hea seriaal aga kahjuks õppisin juba poolte episoodidega ära nälja ülesehituse mehhanismid mis kohati meenutasid peaosatäitja sulest ilmunud Seinfeld´i käike ja situatsioonede tekkimised ja lahendid muutusid ettearvatavateks. Sarnaselt Seinfeldiga oli ka juudinalju ja palju ameerikalikku ( haiget ) suhtumist "probleemidesse" mida mille üle meie eestis oma pead ei vaevaks. Ausalt öeldes jäid mul mõnede naljade nüansid arusaamatuks, kuna ei tunne piisavalt LA elustandardeid ja inimeste tõekspidamisi intelligentse kesklassi seas. Jään siiski kärsitult teist hooaega ootama, jutud käivad, et DVD asetseb 2 km. kaugusel minu kodust. 3,5/5

Kati ütles, et Larry räägib oma abikaasa Cheryl´iga ühe episoodi ajal ka rohkem kui mina temaga terve kuu jooksul. Oli see nüüd mingit sorti etteheide või ?

Saturday, July 28, 2007

Mõned suured ahvid kinolinal

Selline väike galerii hiigelahvidest kes on alates 1933 aastast inimesi kinoekraanidel hirmutanud ja lõbustanud. Tänud lähevad Xipele Giant Monster Movies lingi eest mille abil ma selle ülevaate ka tegin. Puudu on hilisemad King Kongi remake´id, ei pidanud vajalikuks neid kõigile tuntud filme siia lisada. Kui aega saan teen mega ülevaate tapjahaidest ja Godzilla võitlustest teiste monstrumitega.