Harry Potter and the Prisoner of Azkaban

Harry Potter and the Prisoner of Azkaban - Alfonso Cuarón 2004

David Thewlise suust on pärit mu lemmik Ilmutuseraamatu ennete lahtiseletus, mida ta Mike Leigh filmis Naked lahkelt öövalvurile jagab. Selle hetke nägemisest sai minust Thewlise austaja, kes koos Christopher Ecclestoniga ongi briti näitlejaist parimad. Potteri uue seikluse pani Thewlise kohalolek samuti särama nagu võlukepi otsa. Ja siis tuli veel karvakasvand Gary Oldman, ning kohe tundus film rohkem täiskasvanuile suunatum, kui lastekas. Oldman ja Thewlis on vanad sõbrad, kes koos mängides tuletasid meelde Krjukov-Kibuspuu tandemit. Isegi väline sarnasus oli olemas. Ahh jah! Pea oleks unustanud Potteri sarja lemmiknäitlejat üldse mainimast. Roni isa Arthur Weasley´na ülesastuv Mark Williams, brit comedy raudvara ja man from the Fast Show. Brilliant!Kolmas osa oli minu jaoks nii visuaalselt, kui loo enese poolest kõige rohkem pakkuv. Libahundi mütoloogia ja shape-shifter maagia kasutamine oli lahe lisa muidu juba korduma kippuvale võlukepiga vehkimisele. Kuigi ma pole just libahundi ( "Werewolf!" - "Where wolf?" - "There wolf!" ) teema austaja, sobis see siia väga värskendavalt. 3/5

Poisid on avastanud, et kristall kuuliga võib vaadata ka huvitavaid asju.

Intact

Intacto - Juan Carlos Fresnadillo 2001

Kati ütles, et Hispaania filmides on alati mõnus müstika sees. Nii ka selle thrilleri puhul, kus müstiline element lausa juhatab mängu. Mäng on õnne, vedamise peale, kus panusteks algul majad ja autod, hiljem inimeste elud. Luck on igale inimesele omane, mõnel on vaid rohkem ja mõnel vähem. Kuid eksisteerib grupp inimesi kel veab hullupööra ja nende maailmas hoitakse sellest andest kümne küünega kinni. Nemad mängivad üksteisega veidraid mänge, selgitamaks parimat oma hulgast. Good luck, bad luck and no luck at all. Õnne võetakse ja antakse üksteisele puudutuste ja fotodega. Kes juhtund nägema Wayne Krameri filmi The Cooler, teab umbes kuidas kaardilauas õnneliku käega inimest "jahutamas" käiakse. Samalaadselt toimub ka eliitõnnelike mängudes õnnega kaubitsemine ja ülekannete tegemine. Absurdi piirimail olevad "mängud" on üks põneviku tugevamaid külgi. Nõrgeim on HOLOCAUSTi teema sisse toomine, kuna hetkel ju veel ei ole selle mainimine igas filmis ja raamatus kohustuslikuks muudetud. Ükskõik kui õnnelik sa ka oleksid, kui pole "surmalaagri" väravast elusana välja astunud, pole sul millegi üle rõõmu tunda. Valitud rahva eripärasuse taas meeldetuletamine oli tõrvatilk meepotis. 3/5

Bizarre game can start.

Harry Potter and the Chamber of Secrets

Harry Potter and the Chamber of Secrets - Chris Columbus 2002

Teine osa oli märgatavalt parem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks oli stoori põnev ja lool hoog sees. Ootasin huviga lahendit Sigatüükas toimuvale kivistumiste jadale, mis küll ise-enesest oli lõpuks pettumus. Harry-boy oli ka natuke vanemaks saanud, tänu millele nägi juba noormehe, mitte nunnu lapse moodi välja. Noormehel aga tekivad juba teatud vajadused ja neid siis käidi koos Lucius Malfoy´ga Saladuste kambris rahuldamas.Kus asus aga see tõeline saladuste kamber ja kelle käes oli võti? Tema äratundmine on tegelikult kerge, tänu hiljuti meedias olnud kärale samalaadse teema ümber. Mõelge natukene rohkem Rubeus Hagridi tegelaskuju peale. Ta on üksi, ilma abikaasata metsa serval hütis elav kohati räpane mees. Tema tareke asub samas ka koolimaja lähedal ja teda võib näha kooli siseruumides ringi liikumas. Ametilt on ta metsavaht, nii, et koolimajja tegelikkuses tal asja nagu ei oleks. Kodus on tal mitmeid mets ja koduloomi mis lastele kangesti mängimiseks sobivad. Lapsi on ta aga varmas enda juurde külla kutsuma. Meelituseks kasutab võimalust pakkuda teed ja rääkida saladustest, nagu täiskasvanu omasugusega, mis lapsele väga meeldib. Eriti kui kodus pole suhtlustasand vanematega just kõige parem. Teame ju, et Hermione vanemad on liiga tavalised, Roni vanemail pole lapse jaoks lihtsalt piisavalt aega ja Harry kodus on pidev vaimne ning füüsiline terror. Sellise koduse taustaga lapsi on aga väga kerge mõjutada ja nendega manipuleerida. Väga kahtlane on ka, et lapsed käivad ta juures salaja ja peale öist unerahu aega. Hagrid ise palub tihti lastel mitte rääkida oma külaskäigust ta hütti ja varjab nende seal olekut teiste täiskasvanute eest. Paraleele klassikalise pedofiiliga leiab kindlasti enamgi veel. Tõeline "Saladuste Kamber" asus hoopiski metsaveerel.

Harry Potter Rubeus Hagridi salakambris.

Teine mõnus asi filmi jooksul on muidugi Vladimir Putini debüüt pugejaliku majahaldja Dobby´na, mis leidis Venemaal sooja vastuvõtu. Oma presidendi tundis küsitluste järgi ära 78% venelastest, kuigi tsekisti nägu varjas paks meik. 2/5

Harry Potter and the Sorcerer's Stone

Harry Potter and the Sorcerer's Stone - Chris Columbus 2001

Töökaaslane oli oma perele kõik Potterid ostnud, kuid enne otsustasin oma pildimasinatega filmid läbi töödata. Las lapsed nutavad ja naine kurvastab, tähtis on hoopis minu vaatamismõnu. Potteri maraton võis alata. Olin lugenud raamatut umbes viiskümmend lehekülge, kuid millegi pärast jätnud pooleli. Uskumatuna tundub aga hoopis see, et olen isegi Playstationi mängu mänginud. Õnneks mitte kaugele, kuni esimese rütmi ülesandeni, mis alati on minu jaoks pelamisel komistuskiviks. Ei tea mis häda mind pleikkari peal neid Sigatüüka lõputuid koridore mööda jooksma sundis. Tegelikult olin esimest osa aastaid tagasi isegi näinud, aga kuna midagi eriti meeles polnud, vaatasin sellegi uuesti. Tegemist oli jubeda junniga, et midagi filmist meelde jätta vaja polegi. Lastele võib ju meeldida, isegi sai noorelt igasugust crappy fännitud. Eri efektid olid isegi 2001 aasta kohta viletsalt tehtud, mida Potteri filmi taolise Sampo juures lubada poleks tohtinud. Näitlejad on briti paremik, kuid esile keegi neist ei kerkinud. Läksid kohale, tegid ära ja tagasi koju teed ja küpsiseid nautima. Lapsed olid täitsa OK aga see Potteri poiss ajab mul millegi pärast oma välimusega südame pahaks. Liiga palju on seda nägu meedias näha olnud. Ja mida tegid need neeger ja hindu õpilased Sigatüüka koolis ? Kas nad parema meelega ei tahaks mingis voodoo või mambo-jambo koolis käia, selle asemel, et poliitilise korrektsuse huvides Sigatüüka vähemuste kvooti täita. Filmi lõpp tundus eriti nõrk ja loogikavaba. Laste hullutamiseks paistis aga piisavat. 1/5

Harry Potter on tõsiselt kahjustanud ka täiskasvanute vaimset tasakaalu.

Brokeback Mountain - Ibne Kovboylar

Brokeback Mountain - Ang Lee 2005

Lõplikult möödas on need kuldsed ajad kui kauboi parimaks sõbraks olid ustav ratsu ja kuuelasuline. Meremeeste haigus nõuab nüüd ohvreid ka maarottide hulgast. Mööda Marlboro countryt ratsutavad nüüd vaid lehmapoisid, kel tõeliste meestega ühist vaid teksad jalas ja stetson peas. Riist on ka püksis kuid mõtted liiguvad neil meestel aga hooramaja ja kõrtsi juurest hoopis Village People kontserdile. Sada aastat kestnud allakäigule andis nüüd Ang Lee siis lõpliku surmahoobi, kuna ainsad tõelise kauboi elustiili kaitsjaid kohal polnud. Limonaadi Joe ja John Wayne juba manalateel ja vanaduseväeti Clint Eastwood liialt jõuetu. Kuid jõuetu mitte meestega müramisest vaid naistejahtimisest, terve läänerannik on ta sohilapsi täis. Tõeliseid kauboisid aga pole pea ühtegi alles.

Cowboyd 19-ndal sajandil.

Cowboyd 20-ndal sajandil.

Ja cowboyd 21-sel sajandil. Oehhhhhhhh.........

Palju kära ei millestki ja mõttetu meediamull. Lõpu poole mõned hetked olid, kuid üldmulje jäi siiski kasinaks. Mitte parim film Jake Gyllenhaali ja Ang Lee jaoks, Heath Ledgeri jaoks aga kindlasti. Peaosatäitjad olid millegi pärast kanged, justkui tinast valatud. Silma jäid hoopis suurepärased kõrvalosatäitmised. 2/5

Türgi piraat DVD kaanel olev nimi ütleb kõik otse välja - "Ibne Kovboylar" tähendab maakeeli "Pedekauboid".

The War Game

The War Game - Peter Watkins 1965

Õudne!!! Ja see oli veel BBC tsenseeritud versioon. Tänavatel lebavad põlenud laste surnukehad, politseinikud lõpetavad raskesti haavatute piinad lasuga pähe ja sõjavägi põletab linna ääres laipade hunnikuid. Sellega alles algavad Brittannia peale laskunud tumedad masenduse ja kaose aastad. Realistlik, propaganda ringvaateid meenutav stiil kannab endas hirmu ja meeleheidet tuleviku suhtes.Peter Watkinsi dokumentaalina lavastatud hoiatusfilm tuumasõja üle-elanud Inglismaast on minu meelest parim sõjavastane teos üldse. Režissöör kujutab kõike pessimistlikes toonides, lootusele ja rõõmule ruumi ei jäeta. Nelikümmend aastat peale valmimist tundub film sama aktuaalne, kui kuuekümnendatel. Tegelikkuses ei ole tuumarelvad maakeralt kadunud, juttu tehakse neist vaid vähem. Lisana on dvd-l Watkinsi The Diary of an Unknown Soldier ja comment track, mida ma seekord isegi kuulata viitsisin. Kohustuslik vaatamine kõigile ! 5/5

Fuck off Johnny Rotten ! This is anarchy in the UK !!!

Distance

Distance - Hirokazu Koreeda 2001

Hirokazu Koreeda eelmine fim Afterlife oli mu jaoks üks parimaid Jaapani filme, mida vaatasin aastal 2004. Nappide vahenditega loodud kergelt fantasy poole kalduv ood inimlikkusele. Kui Afterlife tegeles meeldivate mälestustega, siis Distance vastupidiselt valulikega. Grupp cult-liikumisele oma õed-vennad kaotanud inimesi, sõidab Blair Witchi tüüpi sügavmetsa rüpes asuva järve äärde jaapanlastele omast viimast austust avaldama. Jäädakse ööbima lähedal asuvas usugrupile kuuluvas suvilas, kus räägitakse ja meenutatakse oma lähedastega juhtunut. Kuuleme ning näeme lugusi üksildusest, enesetapust ja kurbusest. Üks inimene viiest aga ei ole see kellena esineb ja tema lein kuulub tegelikult teisele inimesele. Lein ja südamevalu sellegipoolest...Ma virisen kogu aeg, et lääne filmid on liiga lapsiku ja lihtsa sisuga. Distance tuletas aga taas meelde, et aasia filmi jälgimine võib vägagi keeruline olla. Viie inimese jutust pead iga väiksemagi sõna haarama, oskama meenutuste virr-varris orienteeruda ja meeles pidame tegelaste sugulusidemeid, et lõpuks suur pilt kokku panna. Minu jaoks oli seekord liiga väsitav kogemus. Tadanobu Asano selles filmis super-cooli meest ei mänginud, pigem varjujäävalt halli, kuid siiski võtmeisikut. Meeldiv üllatus oli teda filmi kahekümnendalminutil näh, ikkagi Jaapani tugevaim ja tuntuim nägu hetkel. Kauakestev ja raskestijälgitav. 3/5

Kohe viib rong seltskonna tagasi argimurede rüppe.

R.I.P., Rest in Pieces

R.I.P., Rest in Pieces - Robert-Adrian Pejo 1997

Pejo dokumentaalfilm New Yorki pop ja perfomance kunstnikust, Joe "Professor Mamboozo" Colemanist, oli hea ja arusaadav portreteerimine. Natuke oma veidruses ja isegi välimuses Alan Moori meenutava Joe muutus kohe oma esimese monoloogiga mõistetavaks inimeseks. Kunstnikel on tavaliselt eputav või liig erudeeritud kauniskõne, kuid sisutühi jutt. Joel mitte, tema vaated elule on liigagi realistlikud ja valusalt ehedad. Tegemist pole teab mis oskusliku jutuvestja, kui pigem südamest tuleva, läbi kerge huumori pakutud ideedega. Täiendama on kutsutud kunstniku mõlemad eks-naised ja paar sõpra, nende seas alati suitsetav Jim Jarmusch. Jutt keerleb lapsepõlve, töö ja maailmatuleviku ümber, huvitav, hariv ja lõbus. Isegi perfomancid, mis kunsti stiilina mind külmaks jätab, tunduvad tema esituses ja seletuses rajudena.Mees maalib suurendusklaasiga detailseid pilte, oma tunnetemaailmast, portreesid tuttavatest ja muret tekitavatest sotsiaalsetest probleemidest. Fännib sarimõrvareid ja kantrilauljaid, viib läbi surnukehade lahkamisi ja mängib tinasõduritega. Suurim harrastustest on aga tsirkuse freak show antiigi kogumine, tänu millele vestleb ta kodus piirituse purgis oleva värdjast "kasupoja" ja tolle kahe mumifitseeritud "õdedega". Riietub ja meigib end ise ka tihti väärarenguga invaliidiks ja liigub Coney Islandi lõbustuspargis kerjates ringi. Suitsetab sigarit, armastab relvadest tulistada ja on õudusfilmides amatöörnäitlejana üles astunud. Ta alter ego, Professor Mamboozo, seob enda ümber ilutulestiku rakette ja jookseb ringi kui sädemeid pritsiv ja plahvatav tulekera. On viidud soolaputkasse süüdistatuna lapse nülgimises ja kala pilastamises. Kuidas sa siis mitte vaimustuda sellisest multitalentsest geeniusest? Lavastaja Robert-Adrian Pejo teeb aga ära hea töö, kujutades Joed mitte friigi ja hullu vaid tavalise, muheda inimesena. Ta hobid ja töö on lihtsalt teistsugused kui meil. DVD lisadena on maalide tutvustus, üpriski toores Colemani lahkamise eksperiment ja maskiball-pulmavideo kus ka "kasupoeg" külaliste hulgas on. Soundtrack on mõnus punk rock ja country. 4,5/5

Henry: Portrait of a Serial Killer.

Silence and Cry

Csend és kiáltás - Miklós Jancsó 1967

Oma esimese Miklós Jancsó filmi The Red and the White vaatasin ära paar nädalat tagasi ja huvi selle lavastaja vastu tekkis koheselt. Nüüd siis võtsin ette ta teise meistriteose, mida tinglikult võiks isegi lugeda "Punaste ja valgete" eel-looks. Mõlemas filmis peaosa mänginud suurepärase András Kozáki kohalolek tekitas sellise järjepidavuse tunde, kuigi sama tegelast ta kummaski filmis ei mängi. Silence and Cry tegevus toimub 1919 aastal Ungarimaa tasandikel ja Red and the White oma aasta jagu hiljem Ukraina niitudele jõudnud Vene kodusõja taplustes.

Perenaisel austajatest puudust ei olnud, kuid kellele see süda lõpuks lõi ?

Madjarimaa ajalugu ma ei tunne ja sellepärast ei taibanud toimuvast suurt midagi. Politseinikud jalutasid mööda talusid, pärisid perepoegade kohta ja hukkasid tagaotsitavaid neid leides. Mainiti kord Lenini nimelist armeed, aga muidu jäi korravalvurite eest pagejate ja varjajate taust mulle segaseks. Poole filmi pealt tegin internetis natuke eel-luuret, ning pilt läks selgeks. Liigagi, sest oskasin kogemata lõpu ette ära lugeda nii, et veerand vaatamisnaudingust kaduma läks. Tegemist on üürikese Ungari esimese punavalitsuse armeesse kuulunud sõdurite tagaotsimisega uue rahvusliku võimu politseinike poolt. Peamine tegevus käibki avarate väljade keskel asuvas jõukas talus, kus kaks perenaist, peremees ja lapsepõlvesõbrast politseiülemus proovivad ühtselt noort töölisarmee ridades võidelnut varjata. Mööda maakonda aga liigub ringi erivolitusega ametnik, kes fabritseerib süüdistusi, arreteerib ja tapab. Olukord meenutas peale Teist Ilmasõda Estis toimunud jahti metsavendadele ja neid varjanud talunike represseerimist.

Kes ise ei kõnni, seda talutatakse.

Filmikeel oli suurepärane. Maa avarus, mis meenutas mulle pohjanmaad, kaugustesse ulatuvad väljad, millel inimesed, justkui sipelgad edasi-tagasi sibavad. Lõputu liikumine, nagu aukudeta piljardilaual veerevad pallid, mis äärte ja üksteise vastu pidevalt põrkavad. Filmis oli lauaks taluhoov, kus politseinikud ja talurahvas liikus teneteise juurde ja eemale, hetk kallistuseks või lausevahetus, ning taas kõnniti edasi. Kuigi tegevus oli viidud ka talumaadelt väljaspoole jäi kõik ometi justkui ühtedesse piirjoontesse. Kõik oleks nagu filmitud keset hoovi seisva staatilise kaameraga ja muu tegevus keerleks ümber selle. Kahe naise ja põgeniku suhted olid hästi lavastatud, pannes vaataja ise juurdemõtlema ja fantaseerima tunnete keerdkäikude üle. Näitlejate ette antud tugevad kuid napid vihjed sundisid uudishimule oma mõtteis lahendust otsima, režissöör jättis mitmeti palja lehe. Hea ajaloolise taustaga traagika. 4/5

András Kozáki õrnad hetked enne tõe selgumist kaunitari kohta.

The Bicycle Thief

Ladri di biciclette - Vittorio De Sica 1948

Olin näinud Anh Hung Trani vietnami Cyclo´t ja Xiaoshuai Wangi hiina Beijing Bicycle´t, kuid originaal Jalgrattavaras oli siiani vaatamata. "Kui filmist on tehtud remake, siis sina vaata alati esmane originaal versioon ära!" Kriitik Jay Sherman ütles need kuldsed sõnad mis tavaliselt täkkesse lähevad, kuid mitte seekord. Ükski neist kolmest pole parem, ega halvem, justkui ühe pere lapsed, keda võrdselt armastada võib. Piisavalt erinevad, et mitte kolmikuteks pidada, kuid vennad kindlasti. Masohhistlikku ootusärevusega ootasin kolmas kord jalgratte varastamise momenti. Teadsin juba, et sellest hetkest peale hakkavad asjad peategelase jaoks allamäge veerema ja peatamas ei ole miskit. Mis juhtus Pekingi ja Saigoni tänaval, saab olema ka sõjajärgses majanduskriisis vaevlevas Itaalias. Peale sotsiaalse kitsasolude, kritiseerib režissöör ka katoliiklikut religiooni. Jumalalt valgustust saava selgeltnägija sisutühjad laused ei aita peategelasel oma ratast leida, kuid illustreerivad ilmekalt vaeste ja õnnetute janu millegi parema järele. Uppuja haarab viimasest õlekõrrest ja varem pilatud soolapuhuja juurde minek pole veel kindlameelse Antonio Ricci rumalaim katse perekonda näljast päästa. Vittorio De Sica palkas kõiki rolle mängima amatöörnäitlejad ja tulemus on enam kui suurepärane. Kõigi emotsioonid on minimalistliku selgusega esile toodud ja samastumine ei tohiks ühelegi vaatajale raske tunduda. Kõige tublim näitlejatest on peategelase poeg Bruno, kellega isa veedab päeva linnas jalgratast otsides. Päev mis teeb poisist mehe ja muudab neid mõlemaid teineteisele lähedasemaks, kui eales. Kohati koomiline isa-poja suhe ongi filmi tugevaim külg. Aeg muutub, vaesus taganeb, kuid tugevad perekonna sidemed jäävad. Jõuliselt empaatiat nõudev meistriteos, kurb ja rõõmus üheaegselt. 5/5

Jalgratta vargus hävitas tuleviku väljavaateid, kuid samas ka ehitas usaldust isa ja poja vahele.

V for Vendetta

V for Vendetta - James McTeigue 2005

Ei saa aru miks Alan Moore oma nime kasutamise seoses selle filmiga ära keelas. Muidugi oli The League of Extraordinary Gentlemen ikka jõhker sitt, kuid minu arust From Hell täitsa normaalne ja vaadatav. Samas on Moore muidugi nii eksentriline härrasmees, et ta tegude üle eriti imestada polegi. Koomiksid on kõik meisterklass omaette. V stsenaariumi kirjutasid Wachowski vennad, kes suletindiga pesid maha oma süü Maitrixi järjes näidatava Zioni reivi ja Revolutionsi eest. Mina andsin neile andeks, ärge ainult uuesti meelde tuletage. V koomiksit saan varsti lugeda, eks siis näeb paremini kui hästi käsikiri mugavdati, praegu kõlbas küll.Tegemist on arvatavasti Trubetsky ja ta jüngrite lemmikfilmiga. Anarhismi haisu ja märke oli tugevalt tunda, kuid ausalt, nii häiriv ei tundunudki. Sümboolika, ilma otsese poliitilise sõnumita ja V tegelaskuju lihtsalt kokku ei sobinud. V oli for vendetta ja see liin, nagu raudne selgroog, tegi filmist tugeva. Tuleviku kujutamine, nagu Gattacaski, oli õnneks tänapäeva elu sarnane. Igasuguse fantaasiamaailma loomine ka lähituleviku kujutamisel kukub tihti nõrk välja. Rumal oli vaid tuleviku riigijuhi ( John Hurti vastupidine roll oma Winston Smithile ) ja Hitleri paraleeli tõmbamine. Ega nüüd viieteist aastaga küll mingid pruunsärklased taas marssima hakka, arvatavasti tuli lollile puust ette teha ja punaseks värvida, et taipaks Chancellor Sutleris pesitsevat kurjust. Näidata seda Hitlerit ekploateerides on tänu tuhandele samalaadsele katsele juba mannetu. Tuleviku saatanlik riigipea oleks võinud natuke isikupärasem mees olla, originaalisust polnud grammi võrragi. V seevastu, kandes samas kogu aeg maski, kandis ette terve tunnete ampluaa nii jõuliselt, et väike Natalie Portman ( taas mõrvari õpilane ) jäi täitsa varju. Eks see tegelikult V show oligi, staare oli filmis teisigi, kuid Hugo Weaving oli liig ere oma sobivas kostüümis. Kõige parem oli aga hoopis see, et vaatamata kartustele, ei oldud movie lõppu suudetud ära rikkuda ja liiga seebiseks muuta. Kui lõppes olin kõigega rahul, kuna fantasy filmides ju loogikavigade üle viriseda ei tohi. He he !!! 4/5

Attack of the Clones.

Matador

The Matador - Richard Shepard 2005

Paar nädalat tagasi kinos treilerit vaadates tundus lahe ajaviite komöödia peast põrunud palgamõrvarist olevat. Lahedat polnud midagi. Hästi sai aega viidetud hoopis hot-doge süües, Rainbowi kurgi-sinepi salatit kiites, arvutit näppides ja haruldase külalise Riskoga Tartu igavast elust lobisedes. Tegelesime veel filmi tegevuse ette aimamise mänguga ja Ops võitis. Arvas lõpu pointi umbes filmi 40-ndal minutil ära. Põrunud palgamõrvaril, Pierce 007 Brosnanil, logisesid kruvid vaid õige napilt. Pigem mängis ta ontlikku härrasmeest ja oma tuntuimat tegelaskuju natuke parodeerides. Pierce ja Greg Kinnear teevad oma rollid hästi nagu alati, movies endas pold ei sisu ega powerit. Millegi pärast muudeti hit-mani elukutse huvitavaks ametiks ja mõrvar nunnuks kangelaseks. Killing is cool, kui seda teevad sisemiselt ilusad inimesed. 1,5/5

Pierce Brosnani parimaks jääb ikkagi pede- peibutise roll The Long Good Friday´s.

The Looking Glass War

The Looking Glass War - Frank Pierson 1969

Eesti valitsuse sala-agent Ungaris tõi mulle selle spiooni filmi vaadata, kuid loomulikult oli plaadist kõigepealt laboris võetud kõik võimalikud proovid. Valitsus on nimelt siiralt huvitatud, miks Ungaris DVD-d müüvad meeletutes kogustes ja meil mitte. Vastus üllatas nii laborante, kui kohalikke filmilevi magnaate. Nimelt näitas Ungari DVD DNA-proov selgelt, et subtiitrite tõlge oli tehtud originaal keelest ja pildi formaatki oli jäetud lääne retailiga samaks. Meie, Eesti plaatidel aga tehakse tõlge venekeelest ja formaat lükatakse tihti meelevaldselt full screeniks. Meeste näod läksid tõsiseks ja lõpuks arvas Sonatiini esindaja, et eestlased on nii lollid, suutmata originaaltekstist tõlget teha. Jumal tänatud, et Narvas on paar pensionärist venekeeleõpetajat kes veel vähemalt russkist tõlkida oskavad ja ega eesti pärdikuile paremat vaja olegi. Rahuneti maha ja otsustati, et odavam on muutusi mitte tegema hakata, las läheb nii edasi nagu on. Eesti spioon Ungaris sai aumärgi rinda, Jaanipäevaks puhkust ja DVD endale.

Originaal poster.

Kaks viimast John le Carré kirjutatul põhinevat filmi - The Constant Gardener ja The Tailor of Panama, olid üpriski OK põnevad. Kahjuks Peeglisõda nende tasemini ei küündinud. Selline liiga klassikaline Lääne-Berliin - Ida-Berliin, raudse eesriide taha vupsti, edasi-tagasi, oma aja ära elanud spioonikas. TCM-ilt sai kunagi sedalaadi filme vaadatud ning härra Caine´gi tegi mitu külmasõja thrillerit. Esimene külmsõda on möödas, nagu ka selliste filmide aeg. 2/5

Pickpocket

Xiao Wu - Zhang Ke Jia 1997

Zhang Ke Jia teine film mille nägin on debüüdina täielik meistrisaavutus. Müts maha mehe ees ja kummardus maani. Täpselt sellist realistlikku Hiinamaad ma näha tahangi. Lagunevad ja lammutatavad räämas Pekingi äärelinnad, kooruvate tapeetidega toad ning uue kapitalistliku elumoe tulek. Mitte, et klaasist hotellides ja partei bosside villades elu vähem realistlikum oleks, vaid pigem loomulikust huvist näha teiste vaesuse taustal oma enda elu paremana. Fushi väitis mu Unknown Pleasures´i postituses, et hiinlane oma vaesust niimoodi ei võta nagu meie. Ei ole veel kapitalismist niivõrd rikutud, kuid vaidleks natuke vastu. Minu jaoks parimad Hiina filmid nagu Blind Shaft, Ermo, Not One Less ja isegi The Story of Qiu Ju on ikka suuremal või vähemalmääral raha ümber keerelnud. Alati on seda liiga vähe nii eestlase kui hiinlase jaoks.Taskuvaras on sarnaselt Tuntmatutele rõõmudele vaikselt ja pea-aegu sama sisuga kulgev film. Valjuhääldid röögivad partei propagandat, töölised sõidavad mopeedidel ja ratastel edasi-tagasi, kuid päevavargail on aega küllaga. Süüakse, mängitakse piljardit ja veedetakse aega karaoke klubides. Vastupidiselt A World Without Thievesi stiilsetele taskuvarastele, on Xiao Wu nohiklikult tasane ja isegi heasüdamlik pätt. Varastatute rahakoti vahelt leitud dokumendid saadab kirjaga politsei jaoskonda, kuna omanikel on tänu Hiina bürokraatiale raske uusi saada. Elukutse on ta siiski valinud endale väära.
Zhang Ke Jia Worldi ja Platformi loodan ka peatselt ära vaadata. Tundub, et mu uus lemmik lavastaja Hiinast on tekkimas ja seda sõprust ei tohi liig lihtsalt käest lasta. 4,5/5

Taskuvarga põgus õnnehetk.

Decasia

Decasia - The State Of Decay - Bill Morrison 2002

Teismelisena tundus iga "eriline" ja originaalne film nii hea olevat, et tegelik kvaliteet jäi tihti kahe silma vahele. Saad vanemaks, muutud konservatiivsemaks ja mõnedki uuenduslikud filmid ei meeldi juba pelgalt oma novaatorlikkuses, saati siis veel, kui sisugi nõrk. Decasia puhul tegin kodutöö varem ära, lugesin arvustusi ja tsekkasin filmi ametlikku kodulehte. Pelgasin kergelt, nagu igat avangardset filmi, kuid uudishimu sai võitu. Natuke torkis Ops tagant, et mis mees sa oled kui ei kannata isegi tunni jagu must-valget... Siis mida must-valget? Film on kokku pandud arhiivist leitud sajanditagustest, hävinema kippuvatest kaadritest, mida ühendab Michael Gordoni loodud helitaust. Korrosioon on kindlasti üks filmi peaosatäitjatest, tema loodud laigud, triibud ja täpid on suurepärased rollisooritused. Vastasmängijateks on inimesed, nägudega, kuid nimeteta, unustatud sajandivanused viirastused kes tänu Morrisonile end veelkord meile meelde tuletavad. Rusuv mõelda, et kunagi hävib viimanegi teabekild ja mälestus sinust, nagu su nägu filmilindilt ning fotopaberilt. Mis juhtub digitaalsete infokandjatega, kui juba pikemaealine filmilint arhiivides hävineb. Esmakordselt tundus esimeste filmikatsetustest sündinud klassikalise kino hävinenud ja restaureerimatute teoste kaotsiminek mulle masendavana. Varem olin mõelnud neist lihtsalt kui olematutest filmidest, mitte kui ajahambast puretud santidest. Kurb ja mõtlemapanev teos filmi surmast. 4/5

Michael Gordoni industriaalne sound ja pilt koos tekitavad tasakaalu - matusemuusika hävingule.

Wall

Mur - Simone Bitton 2004

Nagu iga eestlane hoian ka mina Lähis-Idas toimuval iga päev silma peal, toetan mõtteis Palestiina vabadusvõitlust ja kirun salakavalaid sioniste. Müüri ehitamine, mis lookleb läbi Palestiina justkui mürkmadu, ei jätnud ka Maarjamaal kedagi külmaks. Inimesed tõttasid massiliselt plakatitega tänavale, poliitikud saatsid Iisrealile noodi ja Tallinna sünagoogi rajamise projekt külmutati määramatuks ajaks. Eestlane, kes ise okupatsiooni ikke ült heitis, loomulikult teiste väikerahvaste väärkohtlemist ja represseerimist ei kannata ja astub õigluse eest alati esirinnas välja. Ma olen uhke, et olen eestlane !
Tegelikult on neid müüri dokke tehtud palju ja Simone Bittoni erine teistest millegi poolest. Läbi räägitakse kõik samad teemad, kuid justkui aeg-luubis. Režissööril on käes digikaamera ja tänu sellele pea piiramatu võimalus filmida kõike mis ette tuleb. Vaataja peab kannatama välja näiteks kakskümmend sekundit suvalist pilti puudesalust, taustaks ritsikate sirin. Kui teksti ei ole peaks ju pilt vähemalt rääkima, kahjuks mingit dialoogi aga ka seal ei teki. 95 minutit oli liiga palju, hea lõikamisega oleks võinud teha 25 minutilise jõulisema TV formaadi. Minu jaoks oli ainuke huvitav koht, kui räägiti müüris asuvate valvetornide sise-ehitusest ja tehnilisest varustusest. Kõik muu oli liiga palju kattuv juba teada oleva informatsiooniga.
Digitaal tapab filmi ja mis kvaliteediga see DVD tunduks üle 40 tollisel ekraanil, kui juba minu väikesel teleril on nähtav mosaiik. 5/10

Ajalugu tõesti kordab ennast ja ristisõdijate linnused kerkivad taas pühale maale.