Teismelisena tundus iga "eriline" ja originaalne film nii hea olevat, et tegelik kvaliteet jäi tihti kahe silma vahele. Saad vanemaks, muutud konservatiivsemaks ja mõnedki uuenduslikud filmid ei meeldi juba pelgalt oma novaatorlikkuses, saati siis veel, kui sisugi nõrk. Decasia puhul tegin kodutöö varem ära, lugesin arvustusi ja tsekkasin filmi ametlikku kodulehte. Pelgasin kergelt, nagu igat avangardset filmi, kuid uudishimu sai võitu. Natuke torkis Ops tagant, et mis mees sa oled kui ei kannata isegi tunni jagu must-valget... Siis mida must-valget? Film on kokku pandud arhiivist leitud sajanditagustest, hävinema kippuvatest kaadritest, mida ühendab Michael Gordoni loodud helitaust. Korrosioon on kindlasti üks filmi peaosatäitjatest, tema loodud laigud, triibud ja täpid on suurepärased rollisooritused. Vastasmängijateks on inimesed, nägudega, kuid nimeteta, unustatud sajandivanused viirastused kes tänu Morrisonile end veelkord meile meelde tuletavad. Rusuv mõelda, et kunagi hävib viimanegi teabekild ja mälestus sinust, nagu su nägu filmilindilt ning fotopaberilt. Mis juhtub digitaalsete infokandjatega, kui juba pikemaealine filmilint arhiivides hävineb. Esmakordselt tundus esimeste filmikatsetustest sündinud klassikalise kino hävinenud ja restaureerimatute teoste kaotsiminek mulle masendavana. Varem olin mõelnud neist lihtsalt kui olematutest filmidest, mitte kui ajahambast puretud santidest. Kurb ja mõtlemapanev teos filmi surmast. 4/5
Michael Gordoni industriaalne sound ja pilt koos tekitavad tasakaalu - matusemuusika hävingule.
No comments:
Post a Comment