Werner Herzogi televisiooni jaoks toodetud lavastuslike elementidega dokumentaal film oli täitsa OK! Sel ajal kui vanaldane kokk räägib prints Gesualdo suurejoonelise peo võrratutest roogadest, pobiseb seljataga tema naisabiline: "Diablo, diablo, diablo...". Gesualdo oligi diablo! Mees kes pussitas surnuks oma abikaasa (29 torkehaava), lasi tappa ta armukese ja heitis surnukehad tänavale. Hiljem tehti mõrvatutest topised, mis siiamaani ühes Napoli katedraalis näitamiseks väljas on. Mingil hetkel suutis veel mööduv tundmatu munk ta naise laiba ära vägistada???!!! Siis lasi oma noorema lapse hällis surnuks kiigutada???!!! Peale seda võttis kirve ja raius üksinda maha kõik oma lossi ümber kasvavad puud. Kuna tegu oli muusikuga, kirjutas prints veel kõigist surmadest madrigale., mida alles viimasel ajal on novaatorlikena kõrgelt hindama hakatud. Carlo Gesualdo aga sarnaselt teistele renessansi ülikutele veetis unetuid öid alkeemia saladusi lahti mõtestades. Ka ta surm on tõelisele eksentrikule sobiv. Legendi kohaselt lasi end nimelt teenritel surnuks piitsutada. 6/10
Väike alkeemia spikker salateadmiste uurijaile.
No comments:
Post a Comment