Silence and Cry

Csend és kiáltás - Miklós Jancsó 1967

Oma esimese Miklós Jancsó filmi The Red and the White vaatasin ära paar nädalat tagasi ja huvi selle lavastaja vastu tekkis koheselt. Nüüd siis võtsin ette ta teise meistriteose, mida tinglikult võiks isegi lugeda "Punaste ja valgete" eel-looks. Mõlemas filmis peaosa mänginud suurepärase András Kozáki kohalolek tekitas sellise järjepidavuse tunde, kuigi sama tegelast ta kummaski filmis ei mängi. Silence and Cry tegevus toimub 1919 aastal Ungarimaa tasandikel ja Red and the White oma aasta jagu hiljem Ukraina niitudele jõudnud Vene kodusõja taplustes.

Perenaisel austajatest puudust ei olnud, kuid kellele see süda lõpuks lõi ?

Madjarimaa ajalugu ma ei tunne ja sellepärast ei taibanud toimuvast suurt midagi. Politseinikud jalutasid mööda talusid, pärisid perepoegade kohta ja hukkasid tagaotsitavaid neid leides. Mainiti kord Lenini nimelist armeed, aga muidu jäi korravalvurite eest pagejate ja varjajate taust mulle segaseks. Poole filmi pealt tegin internetis natuke eel-luuret, ning pilt läks selgeks. Liigagi, sest oskasin kogemata lõpu ette ära lugeda nii, et veerand vaatamisnaudingust kaduma läks. Tegemist on üürikese Ungari esimese punavalitsuse armeesse kuulunud sõdurite tagaotsimisega uue rahvusliku võimu politseinike poolt. Peamine tegevus käibki avarate väljade keskel asuvas jõukas talus, kus kaks perenaist, peremees ja lapsepõlvesõbrast politseiülemus proovivad ühtselt noort töölisarmee ridades võidelnut varjata. Mööda maakonda aga liigub ringi erivolitusega ametnik, kes fabritseerib süüdistusi, arreteerib ja tapab. Olukord meenutas peale Teist Ilmasõda Estis toimunud jahti metsavendadele ja neid varjanud talunike represseerimist.

Kes ise ei kõnni, seda talutatakse.

Filmikeel oli suurepärane. Maa avarus, mis meenutas mulle pohjanmaad, kaugustesse ulatuvad väljad, millel inimesed, justkui sipelgad edasi-tagasi sibavad. Lõputu liikumine, nagu aukudeta piljardilaual veerevad pallid, mis äärte ja üksteise vastu pidevalt põrkavad. Filmis oli lauaks taluhoov, kus politseinikud ja talurahvas liikus teneteise juurde ja eemale, hetk kallistuseks või lausevahetus, ning taas kõnniti edasi. Kuigi tegevus oli viidud ka talumaadelt väljaspoole jäi kõik ometi justkui ühtedesse piirjoontesse. Kõik oleks nagu filmitud keset hoovi seisva staatilise kaameraga ja muu tegevus keerleks ümber selle. Kahe naise ja põgeniku suhted olid hästi lavastatud, pannes vaataja ise juurdemõtlema ja fantaseerima tunnete keerdkäikude üle. Näitlejate ette antud tugevad kuid napid vihjed sundisid uudishimule oma mõtteis lahendust otsima, režissöör jättis mitmeti palja lehe. Hea ajaloolise taustaga traagika. 4/5

András Kozáki õrnad hetked enne tõe selgumist kaunitari kohta.