Ladri di biciclette - Vittorio De Sica 1948Olin näinud Anh Hung Trani vietnami Cyclo´t ja Xiaoshuai Wangi hiina Beijing Bicycle´t, kuid originaal Jalgrattavaras oli siiani vaatamata. "Kui filmist on tehtud remake, siis sina vaata alati esmane originaal versioon ära!" Kriitik Jay Sherman ütles need kuldsed sõnad mis tavaliselt täkkesse lähevad, kuid mitte seekord. Ükski neist kolmest pole parem, ega halvem, justkui ühe pere lapsed, keda võrdselt armastada võib. Piisavalt erinevad, et mitte kolmikuteks pidada, kuid vennad kindlasti.
Masohhistlikku ootusärevusega ootasin kolmas kord jalgratte varastamise momenti. Teadsin juba, et sellest hetkest peale hakkavad asjad peategelase jaoks allamäge veerema ja peatamas ei ole miskit. Mis juhtus Pekingi ja Saigoni tänaval, saab olema ka sõjajärgses majanduskriisis vaevlevas Itaalias. Peale sotsiaalse kitsasolude, kritiseerib režissöör ka katoliiklikut religiooni. Jumalalt valgustust saava selgeltnägija sisutühjad laused ei aita peategelasel oma ratast leida, kuid illustreerivad ilmekalt vaeste ja õnnetute janu millegi parema järele. Uppuja haarab viimasest õlekõrrest ja varem pilatud soolapuhuja juurde minek pole veel kindlameelse Antonio Ricci rumalaim katse perekonda näljast päästa. 
Vittorio De Sica palkas kõiki rolle mängima amatöörnäitlejad ja tulemus on enam kui suurepärane. Kõigi emotsioonid on minimalistliku selgusega esile toodud ja samastumine ei tohiks ühelegi vaatajale raske tunduda. Kõige tublim näitlejatest on peategelase poeg Bruno, kellega isa veedab päeva linnas jalgratast otsides. Päev mis teeb poisist mehe ja muudab neid mõlemaid teineteisele lähedasemaks, kui eales. Kohati koomiline isa-poja suhe ongi filmi tugevaim külg. Aeg muutub, vaesus taganeb, kuid tugevad perekonna sidemed jäävad. Jõuliselt empaatiat nõudev meistriteos, kurb ja rõõmus üheaegselt. 5/5
Jalgratta vargus hävitas tuleviku väljavaateid, kuid samas ka ehitas usaldust isa ja poja vahele.
No comments:
Post a Comment