Olen alati olnud suur poliitiliste põnevike ja anti-korporatsiooni filmide austaja. Tegelikult on see ju üks ja sama, ning Syrianagi näitas kui seotud on USA välispoliitika kapitalistide siseringi erahuvidega. Money talks ja vigiseda pole kellelgi siin midagi. Raha teevad lõpuks kõik, kongressman, kartellijuht, väikeametnik ja ka võõrtöölisest õlipumpaja. Kui asi kiiva kisub, ohverdatakse mõned prügikalad "firma" masinast, mõrvatakse mõni kõrbeprints ja vallandatakse võõrtööjõud ilma mingi tulevikutagatiseta. Emiiri poja atentaat pole veel mingi näitaja jõulises korporatsioonipoliitikas, Aafrikas tapetakse terveid suguharusid, et puhastada maad euroopa ja Oppenheimeri perekonna teemandikaevandamis kartellidele. Sama teevad siiamaani ka igasugused revolutsioonilised sõjapealikud, müües relvade eest ära kaevandamis õigusi maavaradele ja ohvritest rääkides kasutame nüüd juba viie nulliga arve. Õli on ravimi tööstuse järel räpaseim mäng ja mitte ainult pumbamehe käed pole määritud. Filmis tehakse see kõik kenasti selgeks aga kuna tundus piisavalt keerulise,põimunud sisuga olevat, jääb kindlasti tava redneckile kättesaamatuks. Peaks nagu hoiatusfilm olema, kuid pigem jääb järelhüüdeks juba toimunud ja käimalükatud, peatumatutele projektidele. Tulevase Iraani sõja (on see siis varjatud/kulissidetagune või vähemtõenäoliselt avalik/sõjaline) eelaimust pakub ka Syriana üks tegevusliin Iraani Vabastamise Komitee meeste kujul. Sobib suurepäraselt vaatamiseks kõigile natuke erksama maailma käekäigu pärast muretsejatele. Meie Opsiga vaatasime seda tõsist filmi küll patuselt liig naudiskledes - tsillioad, jogurt, mustikakissell ja pidev Muku-koeraga mängimine. 9/10
Naiivne CIA agent ja fanaatiline vabadusvõitleja: " Nüüd sa tasud selle eest George, et tegid "Kolmes Kuningas mu rahvale ülekohut. Sure uskumatu koer!"
No comments:
Post a Comment