Atlantise valitsejad - lõpuks omet ! Viimati nägin seda kuue aastase jõmpsikana kui suutsin vanaisa juttudega, et meil lasteaias on kõik seda näinud ja mina ainukesena veel mitte, pehmeks rääkida ja ta mind Koplis asuvasse Rahu kinno, kus film viimaseid päevi jooksis, seda vaatama viis. Kuue aastasena tundus see ikka maailma kõige ägedama filmina ja lindistus nii tugevalt mu mällu, et nüüd veerand sajandit hiljem üle vaadates oli pea kõik detailitäpselt meeles. Võimas elamus lapsele. Muidugi olin mina tegelikkuses ainuke rüblik kes lasteaiast oli seda filmi kinos vaatamas käinud ja sain päevi nautida teiste laste tähelepanu jutustades fantaasiaseiklust ilmekalt ümber. Loomulikult tundus Warlords of Atlantis nüüd vaadates puine ja lapsena hirmuäratavatena kogetud koletised näeruväärsete, ning lausa käpardlikult valmistatutena. Sellele vaatamata oli tegu täiesti arvestatava seiklusega mida oli ühel pohmellihägusel pärastlõunal ütlemata hea ja soe vaadata. Selline vaikne ja mõnus nõks lapsepõlvest mida soovitan uuesti ülevaatamiseks kõigile kes kunagi kinotoolis hiigelkaheksajala ees värisenud olid. 3/5
Kõige hirmsam hetk lapsena kinos oli selle tobeda kummist sookonna väljakargamine.
No comments:
Post a Comment