The Nomi Song - Andrew Horn 2004New York - undergroundkultuuri pealinn mis vaid korraks üheksakümnendate alul andis aastaks tiitli Seattle´ile, kuid muidu on alati kõndnud muusika, kunsti ja mõnikord isegi kirjanduse esirinnas. Ka androgüünne tulnukas nimega Klaus Nomi alustas Suure Õuna undergroundurgastest, kunstnike homobaaridest ja veidrikele mõeldud talendiotsingu pidudest, kuhu kutsuti kokku linna hulle, et klubikultuuri doup-scenele mõnusat ajuvaba backround´i anda. Nomi oli aga labaste pidude jaoks liiga über-freak ja peale selle veel hüper-andekas. Robotilikult käituv mees murdis peagi suitsuvinestest keldritest moeshowdeni, teleekraanile, plaadistuslepinguni ja hiljem täieliku superstaari staatuseni ookeani taga Pariisis.
New York´i clubscene oli minu jaoks põhjus selle dokumentaalfilmiga tutvumiseks. Klaus ise on mind vaatamata põgusatele kokkupuudetele selle popikooniga siiski külmaks jätnud. Ma võtan teda ühe osana, tillukese tükina kaheksakümnendaist aga mitte särava tähe ega muusikuna. Selle pärast puudus mul ka huvi vaadata ekstrate hulgas leiduvaid ohtraid live esinemisi ja muud Nomi´ga seonduvat materjali. 
Austusavaldusena iidolile mõeldud dokfilm andis samuti säärase pildi. Millegi ootamatuga ei üllatatud, vaikselt libiseti koos arhiivimaterjali ja tuttavate sõprade intervjuudega mehe New Yorki saabumisest kuni surmani haiglavoodis. Natuke koomilist triviat, killuke lapsepõlve, muusikalised saavutused ja eraelulised vastuolud. Kõik ilusasti tööstuslikult toodetud ja konveieril pakitud, ei mingit ebakõla ega novaatorlikkust. Mees ise oli complete freak aga dokfilm tema elust tehti mage meinstream. 3/5
Klaus Nomi - inglihäälega mees kosmosest.
No comments:
Post a Comment