Obaltan - Hyun Mok Yoo 1960Käisime kaasaga mõned päevad tagasi söömas Tallinna parimas korea restoranis ja toitu oodates läksid mõtted sellele, et minu isu korea kino ( aga mitte toidu ) järele on kuidagi hääbunud. Kunagi vaatasin vähemalt 2-3 uut korea filmi nädalas aga nüüd näitas väike otsing mu blogis, et viimsest tõsisest tutvusest selle maa kinokunstiga on möödas juba üle kahe kuu. Enne kui aurav kimchi supp lauda toodi, olin andnud endale lubaduse, et vaatan õhtul ühe korea filmi ja seekord midagi klassikalist. Kõrvallauas istus tüüp kes jahus ammulisui kuulavatele sõpradele kui hea on elada jaapanis ja kui kõvad on jaapani filmid. Ühtegi filmi peale Ringu ta siiski nimepidi mainida ei osanud ja üldse tundus kogu eputav etendus seltskonnas viibinud neiule mängitud olevat. Jaapan jah, aga mina jään ikka Koreale truuks.
Tumedates toonides masendav draama kujutas ühiskonna ülesehitamist paar aastat peale sõja lõppu kui kõikjal valitses veel vaesus ja tööpuudus mis sundis masenduses inimesi proovima ka kõige tumedamaid teid, et vähekenegi paremini end ära elatada. Peaosaline oli hommikust õhtuni kontorilaua taga tööd rabav pereisa kel aga palgast ei jagunud hambaarsti juurde minekukski, et oma pidevalt valutavat hammast välja tõmmata lasta. Ülal on vaja pidada peale oma abikaasa ja laste veel endisest sõjaväelasest nooremat venda, meheleminekueas õde ja pommitamiste tagajärjel mõstuse kaotanud invaliidist ema. Mees aga tegi vaikselt ja virisemata oma tööd, ning hoolitseb võrdselt kõigi eest, tundes samas pidevat hirmu, et vaesusest tingitud meeleheide kisub pere ükspäev lahku. 
Film oli kuuekümnendatel Korea tsensorite jaoks nii kuum kraam, et lasti lausa ära hävitada. Korea ehitas helget tulevikku ja mingit reaalsuse meeldetuletajat ja tuleviku jaoks dokumenteerijat sel hetkel ei vajatud. Kuulusa "Korean Film Retrospectiv"´i seeria jaoks tuli DVD-le panna ameerikast leitud ingliskeelsete hard subbidega versioon, kuna ühtegi kohalikku koopiat enam säilinud polnud. Tore, et vähemalt üks koopia oli sellest meistritööst jäänud. 
Minule meenutas see krimi draama itaalia neorealismi. Samad hingest haavatud inimesed, alkoholi ja tubakaga väikesed kõrtsid, pidevalt kummitav rahanälg ja kuritegelikule teele astumine sellest vabanemiseks. Aga ennekõike uhkus mitte alla vanduda, jääda inimeseks ka kõige raskemal eluhetkel. Suurepärane film korea vanema kinokunsti arhiivist. 4/5
No comments:
Post a Comment