Thrashin'

Thrashin' - David Winters 1986

Skate´imine oli Ühendriikide noorte seas populaarsuse tipul ja filmitööstus otsustas ( nagu ikka ) selle pealt oma kasumit koorida. Dogtown´i poisid olid otsa lahti teinud ja areng kümne aasta jooksul oli toimunud meeletu kiirusega. Suurem osa nippidest mida tänapäeva võistlustel näed olid kakskümmend aastat tagasi juba olemas ja ka Thrashin´ filmis kenasti demonstreeritud. Kuigi DVD lisade hulgas arutavad mingid skatepargi jorsid millist mõju neile käesolev teos pakkunud on, jään mina siiski selles suhtes väheke skeptilisemaks. Stoori oli ikka nii fake ja labane, et mina poleks isegi lapsena hakanud skate-rokkerite, ehk Daggers´ite kamba seast endale eeskujusid otsima hakanud ega lõpufinaali downhill race´ile tõsiselt kaasa elada osanud. Skate punks Daggers olid lihtsalt naeruväärsed kostümeerija poolt karmideks meesteks riietatuna ja nende attitude tough kuttidena ja rebelite muusikavalik ajas südame läikima. 85 aastal valitses lääneranniku noori HC´i segune surf skate punk ja vastavalt sellele oldi ka riietatud pigem lohakas casual stiilis kui needitud tagide ja meigitud nägudega glam hevi hair metal meestena. Ja siis veel need kamba tagid, justkui motoklubil, kus kõigil selja peal oma Daggersite hulka kuulumist tõestav pistodaga embleem. Õudne, rohkem gay kui skate. Aga ega need head rulatajad paremad polnud. Jobulik lõbusate pullimeeste ja oma jopede kamp kus liider nägi välja justkui Don Johnson Miami Vice´ist. Sõita ka ei osanud ja hetked kui skatedouble neid ei asendanud olid silmale valus vaadata käpardlikud vaevu vaevu laual püsimised. Kui aga "kaskadöör" coolide näitlejate eest töö ära tegi oli tegemist nauditava sõiduga, visuaalselt hästi haaratud klassikalise veeremisega. Need üksikud bulli ajamise ja eputamise vahepeal näidatavad trikitamised, kuulatav OST, ning üldine positiivne imal ja naiivne kaheksakümnendate hõng, andsid siiski filmile väheke seda tsilli fiili juurde ja üldpildis oli vaadata täitsa nitševo, normalno. 2/5

Don Johnson on skateboard.