Väikeses telefonimüügiga tegelevas firmas töötav nohiklik ( Sean Patrick Flanery - noor Indiana Jones ) Harry Balbo satub ühel õhtul juhuslikult oma kodu lähedal pealt nägema vampiiri rünnakut kodutule. Politsei ja töökaaslased ei taha jutte kaunist punapäisest vampiirnaisest kuuldagi ja naeravad mehikese välja. Ainuke kes tüübi jutte usub on lähikonnas elav invaliid, kunagi vampiiri rünnaku tagajärjel jalad kaotanud sõjaväelane. Spetsialistilt nõu saades asub Harry otsima vereimeja pelgupaika, kuid võlutuna neiu ilust ei suuda talle päevase magamise ajal puuora rindu lüüa, vaid vangistab vampiiri oma keldris asuvasse teraspuuri, et vereimejast inimest dresseerida. Seksikal vampiiril Tatianal on aga omad plaanid ja peagi selgub kes keda taltsutab ja oma pilli järgi mängima paneb. Oodatud otsese horror-comedy asemel oli hoopis ääretult sümpaatne romantiline armastusfilm. Mulle on alati meeldinud vampiiriteemadele väheke teise nurga alt lähenemised ja seekord pakkuti täpselt seda. Heale indie filmile kohaselt oli ka veidi koomikat ja natuke pritsis ka verd, kuid suurem rõhk oli pandud ikka lahedate tegelaskujude arglikele sammudele üksteise leidmise teel. Nunnud kõik, nii vampiirid kui inimesed oma nõrkuste ja tumedade ihadega. Seksikas ja romantiline, parim omanäoline vampiiri teema puudutamine peale The Hamiltons. Tundub, et sellel žanril on meile veel nii mõnedki üllatused varuks. Tore! 4/5
Vampnaine Tatiana ja tema õhtuoode - justkui klassikaline Playboy foto.
No comments:
Post a Comment