Schizopolis

Schizopolis - Steven Soderbergh 1996

Maailmas on kaks Steven Soderbergh´i. Ühte tunnevad kõik laheda meelelahutusliku action kino austajad kes jooksevad suurelt linalt vaatama Ocean's Thirteen´i ja tsillivad kodukinos juba kolmandat korda Out of Sight´i seltsis. Teine on aga mees kelle lavastatud Sex, Lies, and Videotape, Gray's Anatomy ja The Limey on tuttavad vaid videolaenutuste riiuleil tuhnivate kõhnade freakide jaoks kel silmad filmide vaatamisest punased kui Terminaatoril. Käesolev film oli tehtud teise, selle mitte nii väga kuulsa, mitte nii väga suure raha, mitte nii väga kuulsad säravad staarid ja mitte nii väga püstolidtest põmmutamine Steven Soderbergh´i poolt. Schizopolis oli värske, teravmeelne ja mõnusa absurdihuumoriga draama lavastaja isiklikest probleemidest suhtlemisel oma abikaasaga. Mitte kunagi varem pole ühe abielu lõppu ja hääbumist nii hästi kujutatud. Need visuaalsed ja audio nipid millega Steven Soderbergh ( jah, ta ise mängis kahes peaosas ja ühes kõrvalosas ) ja tema ex-abikaasa Betsy Brantley oma võõrandumise loo välja mängisid oli lihtsalt ovatsioone nõudev meisterlikkus ja ood omapärasusele. Poleks osanud uskuda, et režissöör ise ( välimuselt segu Woody Harrelson´ist ja Patrick Wilson´st - he he ) nii sümpaatne ja mõnus kutt on ja tõeliselt ladnad rollid lahedalt välja veab. Kui nüüd taas vaadata kuidas tehakse filmi veidi vähem kui kolme miljoni eesti krooni eest omamata mingit stsenaariumit, lastes võttegrupi liikmeil kordamööda rolle teha ja lubades kõigil improviseerida palju kulub, ning võrrelda seda tulemusega, võib vaimustusest vaid oiata. Kohe näha, et geeniuse käsi oli mängus. Noana terav satiir ja vaimukas indie lugu Skisofreenia linna veidratest asukatest. Kaks pöialt on püsti ja jäävadki. 5/5

Vägagi sobilik cover-art Criterioni reliisile.