Umoregi - Kôhei Oguri 2005Valikuks osutus draama kuna horror ( viimase aja lemmikžanr ) kolis ajutiselt teleekraanilt minu reaalsesse ellu. Nimelt on mu uueks töökaaslaseks viiekümnendates aastates võltsblondide juustega venelanna Olga kellel on vaid üks silm ja tänu sellele meenutas tädi välimuse poolest mulle kangesti Gary Oldman´i filmist True Romance. Üks silm on OK aga teine on sinakashall, ning ilma iiriseta. Päev läbi oli tööl kõhe tunne justkui jälgiks Olga silm mind pidevalt. Iga kord kui julgesin silmanurgast pilgu naise suunas heita, vaatas see tuhm ja tundetu kustunud silm mulle otsa. Spooky !
The Buried Forest oli samuti kohati spooky aga niimoodi mõnusalt ja nunnult, nagu jaapani lastefilmidele tavaliselt kombeks. Lastefilmiga küll tegu ei olnud aga filmi fiiling tuletas minule isiklikult just lastega seotud filme meelde. Natuke nagu segu Bullerby lastest, Totoro´st, Village of Dreams´ist ja Dreams´ist, kuhu on värvi, ning rütmi lisamas käinud Hirokazu Koreeda. Jaapani asula unelemine oma fantaasiates, jalutuskäigud metsas, eakate vanurite mälestused ja noorte teismeliste suhted. Kõik on väike, kõik on armas ja kõik on müstiline. 
Tavaliselt satun ma selliseid ilma otsese sisuta unelevaid filme kus ise fantaseerid vaatamise ajal meelepäraseid lugusid kokku valedel hetkedel ja siis need pigem tüütavad mind kui stimuleerivad mõtlemistegevust. Seekord aga möödus poolteist tundi päris hetkega ja tekitas mõnusa tunde tänu vaatamise ajal meelnunud lapsepõlveseiklustele. Kôhei Oguri demonstreeris ühte aga mõtted olid mujal, visuaalne pilt ja isiklikud mälestused lõidki koos tervikliku filmi. 
Väheke elavust tekitas punase autoga külavahel poosetav poiss kelles ma alles lõpuminuteil Tadanobu Asano ära tuntsin. Kuidagi põskedest priskemaks oli mees muutunud meie viimasest kokkupuutest kinolinal ja ka kuidagi võõramaks. 3/5 
Ümbruskonna mets ja seal matkavad lapsed - imeilus ja maagiline.
No comments:
Post a Comment