Friday, September 28, 2007

Babylon 5 : The Lost Tales

Babylon 5: The Lost Tales - Voices in the Dark - J. Michael Straczynski, Sara Barnes 2007

Babylon 5 oli aastaid tagasi parim pohmelliravim. Soome YLE näitas seda seriaali pühapäeva õhtuti umbes kella kümne ajal ja elu oli siis selline, et 90% tõenäolisusega oli reede ja laupäev möödunud alkoholiga käsikäes möllates. Sarja soovitas mulle Lauri kes igal reedel õllekannu kõrvale rääkis kuidas ta pühapäeval ulmelise seebiseriaali kütkeisse langeb ja peale paari kiidulaulu alustasin ka ise jälgimist umbes esimese hooaja lõpupoolest ja vedasin truult kuni Crusade´ini välja. Lauri lõpetas varem, sest seriaali eetriaeg tõsteti laupäeva peale, ning kuna mees ei osanud oma VCR´i lindistama panna ja päeva napsuvabaks muuta, jäid tal lõpuosad nägemata. Mingid aastad hiljem kordas seriaali Kanal2 ja peale nägemata jäänud esimese seasoni alguse, sai veel huupi paari osa üle vaadatud. Babylon 5´i kadunud osad oleks minu poolest võinud üles leidmata jäädagi, see mida fännidele prooviti pähe määrida oli ikka super odav ja igav. Täiesti näotud ja labased lood, ning sinna juurde napp butafooria - filmilõigud, mida saaks ka hea pealehakkamisega naabrimehe keldris valmis vändata. Nii nagu sarja staarid käivad conventionitel nägu näitamas, astuti korraks sisse ka võtteplatsile, nii lihtsalt kiretult tere ütlema. Mõtlesin siis, et vähemalt vanast rasvast ja nostalgiast saadud laksuga on mõnus vaadata, kuid see kandis vaid filmi(de) lõpuni, nüüd hinnet andes pole vanadest mälestustest enam kasu. B% sarja ja teiste filmide mainet see käkk õnneks ära ei rikkunud, liiga eemalseisev teos selleks. 1/5
Babylon 5 -e kosmosejaama ähvardas oht tundmatu tulnukrassi poolt.

Thursday, September 27, 2007

Global Warming or Global Governance ?

Global Warming or Global Governance? - Sovereignty International 2007


Kuidas mitte panna kümme ( no tegelikult üheksa ) punkti filmile mis näitab kolme-nelja sekundi jooksul Pärnu maanteed filmituna Musumäe juurest suunaga Postimaja poole. Tore muidugi oma kodulinna ühedriikide sõltumatus dokumentaalfilmis näha aga tegelikult tulevad need punktid hoopis veidike avarama suhtumise eest globaalsoojenemise pettusesse. Esmakordselt ( no vähemalt minu jaoks ) tõmmati paraleel globaalsoojenemise lobitöö ja maailmariigi loomise idee vahele, seos milles ei tohiks kahelda ka kõige ajupestum roheline vasakliberaal. Selles, et globaalsoojenemise agenda ja sellest tulenevad regulatsioonid on olnud suuriikide, ning suurkorporatsioonidele väga tulutoovad ei kahtle tänapäeval enam keegi. Nagu näha ei julgeta ideed mida meile müüakse loodusäästlikuse pakendis ( kuigi CO2 "pollutsiooni" puhul on tegemist millegi muuga ) aga üle üldise globaliseerumisvastase võitlusega ühte patta panna. Maailmakaubandus on paha paha aga tööstusgaaside reguleerimine, kuigi see toob arenguriikides samuti kaasa töötust ja vaesust, ei saa pahaks nimetada kuna selle on maailmaresursside üle otsustavad poliitikud värvinud roheliseks.
Globaalsoojenemisega peab tegelema globaalnõukogu, kõlab poliitikute sõna. Globaalnõukogu hakkab reguleerima loodusäästlikkuse nime all aga iga pisimagi riigi arengut ja kauplema süsihappegaasi väljalaske kvootidega, asi mis juba toimib hetkelgi ja pigistab meie rahakotte kodusooja eest makstes. Kavalalt välja mõeldud riigi poolt või ütleme siis NWO ajutrusti elukohariigi poolt kes ise reeglitele ei allu ja oma majandust koomale tõmmata ei kavatse. Sionistlik neo-con´ide lobbigrupp ei saa küll nii lihtsalt riike ühte sulatada, kuid nüüd on neil peale WTO ja ÜRO veel ka uus relv maailmas iseseisvalt käituvate valitsuste ohjamiseks - meid kõiki ühiselt "ähvardav" kliimasoojenemine. 4,5/5
Globaalsoojenemise ja loodusäästlikuse eestkõneleja John Travolta omab viite isiklikku lennukit. Väheke variserlik kas pole ?

No End - Bez końca

Bez konca - Krzysztof Kieslowski 1985

Stranger Than Fiction

Stranger Than Fiction - Marc Forster 2006

*SPOILER* Kirjanik Karen Eiffel´i ( Emma Thompson ) romaani esialgses mustandis saab tulumaksuametis töötav Harold Crick ( Will Ferrell ) surma ja käsikirja lugev kirjandusprofessor Jules Hilbert ( Dustin Hoffman ) peab seda versiooni suurepäraseks, lausa tippteoseks. Harold Crick loeb käsikirja samuti läbi ja ütleb kirjanikule, et see on lihtne ja ilus ja nii peabki olema. Mina vaatasin filmi ja arvasin samuti, et nii peabki olema, kuid Karen Eiffel pettis nii Hilbertit, Ckricki kui mind, ning kirjutas raamatu/filmi hoopis imalamaks ja väetimaks kui esialgu arvata oleks osanud. *SPOILER END* Vaatamata ulmekirjandusest tuttavale sisule, oli hea ja armas filmike aga ma tõesti ootasin pigem traagöödiat, st. hulga ebatraditsioonilisemat lõppu. See film oleks aga üldse vaatamata jäänud kui mitte Kati poleks minult TV1000-st nähtud behind the scenes ülevaate ajel seda nõudma hakanud ja paari nädalaga suutsin filmi ka tuttavatelt leida. Katile meeldis ja ma ise ei kahetse samuti nähtud vaeva selle linaloo hankimisel. 3/5
Karen Eiffel.

Black House

Eomeun Jib - Shin Tae-ra 2007

Noor, kuid kogenud kindlustusfirma ametnik omab teravat nina pettuste peale. Juhuslikult kliendi juures olles, avastatakse pereisaga koos, et vaikselt teises toas õppinud perepoeg on ennast üles poonud, ning kui isa juba järgmisel päeval tulen kindlustuskompaniisse raha küsima, poeb ametniku hinge kahtlus ega mees ise poega raha pärast tapnud pole. Uurimine veidralt käituva kliendi minevikus toob esile mitmedki kõhedust tekitavad seigad. Paistab, et mees on varem endalt ise raha pärast sõrme otsast lõiganud, ning lapsepõlves kahtlaselt paljude surmade kõrval viibinud. Raha makstakse surnud poisi isale välja, kuid kindlustusametnik otsustab uurimist jätkata, ning mehel silma peal hoida. Kishi Yusuke romaanil põhineva filmi Kuroi ie väntasid jaapanlased 1999 ja käesolev oli korea remake, millest sai kodumaal sel suvel üks enim vaadatud ja kassat teinud filme aga ka üllatajaid. Shin Tae-Ra oli paar aastat varem lavastanud vägagi madalaeelarvelise ja kehvapoolse ulmeka Brainwave, kuid suutis oma järgmise projekti jaoks kokku ajada märkimisväärse näiteseltskonna ja korraliku finantsi. Jeong-min Hwang, Seon Yu ja Shin-il Kang pole just superstaarid, kuid nende nägu on korea kino austajale vähemalt tuttav. Thriller oli pinev kuni filmi keskpaigani kui hakkasid selguma kindlustuspettuste tumedad tagamaad, kuid kahjuks hakati sealtmaalt edasi liikuma täiesti tavalise põnevikuna. Sisse lipsasid mõningad loogikavead mis olid küll vaieldavad aga ometi kiskusid minu silmis kogu usutavust kõvasti alla. Väga omapäraselt alanud lähenemine ühele rahapettusele muutus vaikselt tüüpiliseks survival horror´iks, põnevus püsis, kuid uudsus oli justkui peoga pühitud. 2/5
Kindlustusametnik ja tema kahtlusalune.

Wednesday, September 26, 2007

Black Sheep

Black Sheep - Jonathan King 2006

Selle Uus-Meremaa musta komöödiaga musti tegusi korda saatvatest lammastest alustasin oma musta päeva. Black Sheep´ile järgnes hetkel pooleli olev korea thriller Black House ja kesköiseks maiuspalaks olen jätnud Hong Kongi ghost komöödia Black Magic. Et siis selline komöödiasugemetega horror´ile orienteeritud ja märksõnaga "black" varustatud päev on olnud ja samas vaimus jätkan, kuigi korea film on jah sutsu teisest mastist. Seda aga kompenseeris vahepeal 40 minutit vaadatud Stranger Than Fiction´it Will Ferrell´iga peaosas, kust samuti veidike musta komöödiat leida võis. Black Sheep´i sai päris pikalt oodatud ja sisu üle fantaseeritud, kuigi üldpildis oli ette teada mis toimuma hakkab. Trailerid, promo pildid, neti kõmu ja kaasblogijate arvustused olid juba enam vähem kõik paljastanud, kuid üllatusi jagus eelteadmistest hoolimata. Kahjuks olid aga kõik tegijate poolt pakutud sürpriisid ja fantaasialennud kuidagi kergelt ja läbimõtlematult välja mängitud ja minule isiklikult meenutas kogu film kohati šketsi show´d kus ühed naljad asenduvad küll kiirelt teistega, kuid komöödiale omast läbivat teemat ei paistnud olevat. Kohati kohmakas ja punnitatud huumor või siis selle puudumine kohtades kus oleks täiega võinud asja veel absurdsemaks ja hullumeelsemaks ajada. Nüüd oli aga ikka verest ja gorest hoolimata justkui kiiksuga aga mitte liiga keeruline horror mis sobiks vaatamiseks kogu perele. Zombie lambad ja libalammas inimesed - kuratlikult mõnus ja super meelelahutus, ent asi ei töötanud nii mõistusevastaselt ja hoogsalt kui lootsin. Head eriefektid, originaalsed lahendused, hea koom fiiling ja suurepärased rollid kõigilt kasikakandjailt aga ootused olid ikkagi veel kõrgemad. 3,5/5
Lovers.

Scary Hair - The Wig

Gabal - Shin-yeon Won 2005


Thrashin'

Thrashin' - David Winters 1986

Skate´imine oli Ühendriikide noorte seas populaarsuse tipul ja filmitööstus otsustas ( nagu ikka ) selle pealt oma kasumit koorida. Dogtown´i poisid olid otsa lahti teinud ja areng kümne aasta jooksul oli toimunud meeletu kiirusega. Suurem osa nippidest mida tänapäeva võistlustel näed olid kakskümmend aastat tagasi juba olemas ja ka Thrashin´ filmis kenasti demonstreeritud. Kuigi DVD lisade hulgas arutavad mingid skatepargi jorsid millist mõju neile käesolev teos pakkunud on, jään mina siiski selles suhtes väheke skeptilisemaks. Stoori oli ikka nii fake ja labane, et mina poleks isegi lapsena hakanud skate-rokkerite, ehk Daggers´ite kamba seast endale eeskujusid otsima hakanud ega lõpufinaali downhill race´ile tõsiselt kaasa elada osanud. Skate punks Daggers olid lihtsalt naeruväärsed kostümeerija poolt karmideks meesteks riietatuna ja nende attitude tough kuttidena ja rebelite muusikavalik ajas südame läikima. 85 aastal valitses lääneranniku noori HC´i segune surf skate punk ja vastavalt sellele oldi ka riietatud pigem lohakas casual stiilis kui needitud tagide ja meigitud nägudega glam hevi hair metal meestena. Ja siis veel need kamba tagid, justkui motoklubil, kus kõigil selja peal oma Daggersite hulka kuulumist tõestav pistodaga embleem. Õudne, rohkem gay kui skate. Aga ega need head rulatajad paremad polnud. Jobulik lõbusate pullimeeste ja oma jopede kamp kus liider nägi välja justkui Don Johnson Miami Vice´ist. Sõita ka ei osanud ja hetked kui skatedouble neid ei asendanud olid silmale valus vaadata käpardlikud vaevu vaevu laual püsimised. Kui aga "kaskadöör" coolide näitlejate eest töö ära tegi oli tegemist nauditava sõiduga, visuaalselt hästi haaratud klassikalise veeremisega. Need üksikud bulli ajamise ja eputamise vahepeal näidatavad trikitamised, kuulatav OST, ning üldine positiivne imal ja naiivne kaheksakümnendate hõng, andsid siiski filmile väheke seda tsilli fiili juurde ja üldpildis oli vaadata täitsa nitševo, normalno. 2/5
Don Johnson on skateboard.

A Public Cemetery of Wol-Ha - The Public Cemetery Under the Moon

Wolhaui gongdongmyoji - Cheol-hwi Kwon 1967

Korea kummituslugu oli 90% draama ja alles filmi kümnel viimasel minutil tõusis õiglust jalule seadev vaim hauast ja hirmutas pahadel mõistuse segi ja sundis neid kätt üksteise vastu tõstma. Need lõpukaadrid välja lõigatuna oleks aga saanud täitsa tavalise draama kus armuintriigidest puudust pole ja inimeste vahelised suhted on korralikult sassis. Oli abikaasade vahelist truudusetust, põhjuseta armukadedust, noorte süütut romantikat, eneseohverdust teiste õnne nimel, pingelisi suhteid lähisugulastega, tulehargist ämm ja pisike armas beebi. Tavahorrorist oli asi kaugi, ning tegu oli pigem moraalitseva looga kus õiglast saatust pahategude eest tuli jagama hauasttõusnu. Võrvide ja õhustiku poolest meenutas Hammer Film Productions´i tooteid, kuid õudust oli napimalt ja isegi camp fiili ei tekitanud. 1/5

Tuesday, September 25, 2007

Boys of Tomorrow

Woo-ri-e-ge nae-il-eun up-da - Dong-seok No 2006

Kaks lapsepõlvest peale koos üles kasvanud sõpra on kõriauguni tüdinenud neid ümbritsevast vaesusest, elu monotoonsusest ja tänu vanemate kompleksidele peres tekkinud painetest. Vanim kutt teeb juhutöid, kasvatab joodikust venna algkooliealist poega ja sisustab oma vaba aega bändiproove tehes. Noorimal kutil on aga kange kihu saada pihku relv ja teha tulutoovat karjääri kuritegelikus maailmas. Peagi õnnestub seni plastikpüstolitega mänginud noormehel leida tööd lõbumajas ja teha käed püssirohuseks kui tõelised kriminaalid litse külastama tulevad. Tegelikkuses ootasin ma veidi suuremat kriminaalset osa filmis, kuid tõelistele pättidele ja kuriteole anti vaid väike lõik, ülejäänu oli lihtsalt keskpärane noortedraama. Selline hingetu kahekümneaastaste ahistuse kujutamine mis mingeid emotsioone ei äratanud. Filmi parimad hetked olid vanemate poolt hüljatud ja onu hoole all elava väikemehega seotud hetked, sellised armsad ja täis hoolitsust. Ülejäänu aga jäi hoolimata taotlusest kujutada reaalselt agulinoorte elu ja tulevikuvalikuid, siiski üheülbaliselt tavaliseks ja lõpus isegi kergeks märterlikkuse seebiks. On paremini tehtud ja tehakse ka tulevikus. 1,5/5

Black House

The Black House - Shin Tae-ra 2007

Undercover

Ai him yan muk - Siu-hung Chung 2007

Kunagi triaadi ridades undercover politseinikuna töötanud kutt sõbrustab ikka veel oma krimiaegadest tuttava narkodiileriga, ning ühel õhtul koos valget ninna vedades ja naistest lobisedas tapab diiler kogemata nende autot uurima tulnud politseiniku. Detektiiv lubab oma sõpra aidata, kuid diiler kartes mehe reetlikust kaob jälgi jätmata. Ühelt poolt otsib põrandaalla läinud narkokaupmeest triaad, et nõuda saamata jäänud raha kokaiini eest, teisest küljest jälitavad teda mõrvauurijad, ning kolmandana peategelasest detektiiv, sest tunneb kohustust sõpra aidata. Samaaegselt copkilleri otsimisega, viiakse jaoskonnas veel läbi juurdlust leitud laiba tuvastamisel. Selle loo juured viivad aga detektiivi minevikku triaadi ridades töötanud politsei informaatorina. Siu-hung Chung režissööri toolil oli vale valik, sest see stseenaarium oleks nõudnud enamat kui keskpäraste thrillerite ja CatIII veristamiste lavastajat. Mees oleks nagu mingisse kaheksakümnendate keerisesse kinni jäänud ja tänu sellele näeb kogu film visuaalselt välja justkui videokaameraga filmitud b-põnevik, straigh to video maik on tugevalt küljes ja kisub pidevalt stoori jälgimise fiili alla. Hea haarav sisukas lugu aga halvasti tehtud film. 2,5/5
Sõbrad.

Monday, September 24, 2007

War

War - Philip G. Atwell 2007

War´i juures häiris mind kõige enam see kuidas valgele inimesele yakuzasid ja teisi jaapanlastest tegelasi serveeriti. Filmi peaaegu esimene kaader näitab kampa jaapani gängstereid lõbumajas aega veetmas, kuid mehed meenutavad vaatamata oma selgu katvaile draakonitätoveeringutele justkui kampa tavalisi latino trullasid või mootorattaklubi liikmeid. Yakuzad on pätid ja pätid näevad välja nagu pätid aga mitte ei meenuta võtteplatsile veetud jõumehi ega modellikoolist tulnud ilueedisid. Grupeeringu reamehed pättidele ei sarnanenud, küll aga käitus pätina yakuzaklanni ninamees. Taas tänapäeva kuritegelikus maailmas sobimatu ühele jaapani härrasmehele kes peaks tegelikult viks ja viisakas biznesman välja paistma. Juba ammu läilaks muutunud jaapanlikkuse ülestiliseerimine - jah, isegi ninjad ja katana´d toodi mängu, ning vehkida sai ka preili Kasumi Dead or Alive´ist. Film oli muidugi paras käkk, kuid mulle meeldis asja veidikene ilmestav lõputwist. Teadsin end ette valmistada tavalise hollywoodliku lineaarse märuli vaatamiseks aga minu suureks rõõmuks oli lisatrud ka väike aga täiesti üllatav pööre loos. Selle tõttu tuleb hinne sutsu kõrgem ja tooni andsid ka paar ( umbes kümnest ) hästi kordineeritud võitlusstseeni ja üks efektiivne kuul pähe killimise hetk. Muidu oli labane action mida isegi armunud noorpaar Jason Statham ja Jet Li paremaks ei muutnud. 2/5
Jet Li - mees kes lubas kodumaalt eemal mitte üheski heas filmis mängida ja on siiani sõna pidanud.

Sunday, September 23, 2007

The Charge of the Light Brigade

The Charge of the Light Brigade - Tony Richardson 1968

Üks paremaid ajastufilme mida viimastel aastatel näinud olen, viimase sarnase elamusena meenuvad Zulu seeria ja The Duellists. Tony Richardson on toonud ekraanile suurepärase loo briti armee pedantsusest tehes seda täpselt sarnase pedantsusega. Kahetunnisest filmist suurema osa haarab enda alla sõdurite ja ohvitseride väljaõppe detailirikas kujutamine, ning ülevaate andmine ajastu kommetest ja mõtteviisidest. Lõputu drill ja mööda nööri kõndimine on sõjaväelaste igapäevane tegevus, ning kui mõnigad romantilised hetked välja jätta, kujutab film just sellist katkematut kandade kokku löömist ja saluteerimist. Krimmi sõtta minnes oli Britannia võimsaim riik maailmas ja tänu sellele ka suurima egoga, olles tihti omaenase särast nii pimestatud, et tõsiasjad jäid märkamata. Filmi kõrgete ohvitseride upsakus ja stagneeritus ärritavad nooremaid, kuid sõjaväes mis peale auastmete soosib veel ka aadlitiitlite järgi reastamist on raske karjääri teha ja modernsemais sõjapidamise ideid juurutada. Auahnus, põikpäisus, eneseimetlus ja onupojapoliitika võivad aga sõjaväljal kuulide ees kasutud olla, ning loota saab ikka ja ainult kainele mõistusele, ning vaprusele. Tugevalt kitsarinnalisust ja bürokraatlikku loidumust kritiseeriv film mis mitte ainult ei kujutanud minevikus tehtud vigu, vaid kõnetas ka 1968 aasta Inglismaal valitsevat süsteemi. Ajastutäpne audentne pilt 1854 aasta Inglismaast, soldatite elust-olust ja Krimmi sõjakäigust. Filmi vahel on väga maitsekad Richard Williams´i ( Who Framed Roger Rabbit ) animatsioonilõigud mis inspireerituina oma aja karikatuuridest loovad meeleolu, pakuvad poliitilist taustateavet, ning aitavad lool sujuvalt edasi minna. Võimas ruulivat britanniat kujutav teos, tõeline ajaloofilm. 4,5/5
Kergeratsaväe brigaadi rünnaku üle elanud briti sõdurid.

Bury My Heart at Wounded Knee

Bury My Heart at Wounded Knee - Yves Simoneau 2007