Valley of the Wolves: Iraq

Kurtlar vadisi - Irak - Serdar Akar, Sadullah Sentürk 2006

Türgi edukal teleseriaalil põhinev täispikk mängufilm on tänu sionistidest neocon´ide lobbytööle tõstatanud maailmas kohu, kui ääretult natsionalistlik ja antisemiitne linalugu. Tegelikkuses astub film Iisreali ja USA konnasilmadele hoopis ausa Iraagi olukorra kujutamisega. Kõik filmis näidatud sündmused põhinevad reaalsetel juhtumistel: Sulaymaniyah´i linnas toimunud türgi eriüksuslaste mõnitamine ühendriikide sõdurite poolt, Mukaradeeb´i küla pulmaliste verine laialiajamine, Afganistanis Mazar-i Sharif´i lahingujärgne talibani vangide tulistamine ja kurikuulus Abu Ghraib´i vangide alandamine, ning piinamine. Türklased küll võtsid teemad kokku ja muutsid need üheks sujuvaks stooriks, kuid see ei vähenda põrmugi fakti tähtsust, et see kõik on tõesti toimunud. Filmis kujutatakse iraagi ülikuid üllate meestena, kes taunivad tapmist ja shariaadi seaduse vastast enesetaputerrorismi. Vahhabiitluse asemel tutvustatakse vaatajale sallivamat mõistvamat islamit. Okupatsioonivõimu aga demonstreeritakse võimetuna seda riiki ja rahvast mõistma, pigem jõuga kui nõuga oma tahtmist saavana. Kriitikat leiab nõrk koostöö isegi uue ametissenimetatud jänkimeelse valitsuse esindajatega. Ka väljakuulutatud türgi natsionalismiülistus on tegelikkuses lihtsalt türklaste uhkus oma rahva üle. Marurahvuslikku filmi ei oleks ealeski sisse lastud Billy Zane´i kehastatud paha ameerika ohvitseri lausutud karm õiglane tõde türgi riigi ja mentaliteedi kohta, mida ka turkid ise häbist punetades kuulasid. Antisemitismi hetk on üpriski tugev, kuid vaid eriti terasele silmale hoomatav ja suurt rõhku sellele ei panda. Halbadena näidatakse kurde, kuid vaid paramilitaarse "Peshmerge" grupi liikmeid, isegi üks peategelase sõpradest on kurd, selgub hiljem. USA sõdurite käitumise negatiivses valguses näitamist ei saa samuti etteheita, sellised nad ju on. Tüüpilise Hollywoodi actioni koopia, kus vaid pooled olid vahetunud. Navy Seal´id ei killinud rätipeasid, vaid arveid õiendati vastupidi korraliku märuli kvaliteedis. Õnneks ei langenud üldtase kordagi allapoole keskmist, enamasti oli ikka hea vaadata korralikult tehtud filmi. Kõlbab isegi informatiivse filmina Iraagi olukorra kohta, kerge dramatiseering ei sega. 3,5/5

Iraagi laste ülistuskontsert "vabastajatele".

Something Happened

Någonting har hänt - Roy Andersson 1987

Kultuslik lühifilm mille Rootsi tervishoiuministeerium härra Anderssonilt tellis koolide AIDS´i teabe õppefilmiks. Koolilaste silmadeni see aga kunagi ei jõudnud, kuna kunstnikuhingega lavastaja otsustas "surmahaigusest" hoopis oma visiooni esile tuua. Kui pool filmi rääkidakse kaurismäkilike koomiliste kaadrite taustaks ametlikku versiooni AIDS´ist ja selle levikust, siis lõpupoole näitab režissöör kuidas Ühendriikide doktorid 60-ndatel downisündroomiga lastele midagi sisse süstivad, samal ajal ahvinukku nende silmeees kõigutades. Ahvilt inimesele levimise versiooni naeruvääristati juba filmi alul, nüüd näidatakse siis kuidas haigus tegelikult levima hakkas. Andersson tõmbab USA doktorite inimkatsete ja koonduslaagri mengelete vahele lausa paraleeli. Läbivateks teemadeks on veel rassism ja homofoobia. Ega tegelikkuses lastele see 24 minutiline lühifilm huvi pakkund olekski, liiga bizarre ja absurdne noore jaoks. Minule aga meeldis. 4/5

Seksuaalõpetus koos kummidildodega.

Typhoon

Taepung - Kyung-Taek Kwak 2005

Olin varem näinud Kyung-Taek Kwak´i Friendi ja nende kahe filmi järgi otsustades on tegu sellise meelelahutuskino viljelejaga, kuigi võin lavastajat ka vääritimõista. Typhoon on igaljuhul välimuselt täielik popkornifilm, action actioni otsa, automaaditäringust pommiplahvatuseni. Loomulikult ei puudu kübeke aasia draamat, mis küll suure paugutamise taustal liiga õrnahäälseks hüüdjaks jääb. Sellesse kuulisajju annavad oma osa nii põhja- kui lõunakorea, hiinlased, siiamlased, ühendriikide sõjaväelased kui ka vene maffia, kusjuures nn. pahad puuduvad, kõik on omamoodi õiglased. USA filmidele vastupidiselt räägivad kõik aga puhast emakeelt, mingit hirmsat engrishit kuulama ei pea. Muidugi on lahutatud kodumaa korealastele raske pala, kuid läänevaataja võib teemat mitte niiväga plahvatuste vahelt leida. Minugi jaoks toimib see paremini draamana, mitte vastumeelse navy seals tüüpi commandose actionina. No igaljuhul elasin selle keeristormi üle. 1,5/5

C'était un rendez-vous

C'était un rendez-vous - Claude Lelouch 1976

Ühel sombusel hommikul kell 5.30 startis Claude Lelouch oma 6.9L Mercedes-Benz´i roolis ( Roolis oli juttude järgi siiski keegi kuulus Formula 1 sõitja.) Périphérique tunnelist, et kihutada läbi Pariisi 7,5 minutiga Sacre Coeur´i mäele oma kallima embusesse. Auto ninakülge oli kinnitatud 35 mm kaamera mis meeletu kihutamise Pariisi tänavail jäädvustas. Et mootorimüra võimsaim tunduks, lindistati Mercedese kärina üle Ferrari 275GTB võimsa möirgega, et jätta illusioon veelgi kiiremast kihutamisest. Sõidu vältel ongi kuulda vaid mootorihääli, gaasiandmist, käikudevahetamist ja pidurikriginat kurvides. Kes on mänginud autorallimänge arvutil või konsoolil kujutab seda esimese persooni vaatenurka kihutamisel väga selgelt ette. "C'était un rendez-vous" vaadates paiskub adrenaliini ka ilma mängupulti käeshoides ekraanilt vaatajani ja niimõnigi kord jooksevad hirmujudinad, kuna reaalsel kihutamisel ei hoolinud Claude Lelouch ühestki liiklusreeglist. Laveeritakse autode vahel, kihutatakse kiirust peatamata punase fooritule alt, sõidetakse vastasvööndis, kõnniteel, ning niimõnigi kord tundub napilt puudujäävat kokkupõrkest hommikuse prügiveoauto või esimeste tööleruttajatega. Lavastaja loomulikult arreteeriti peale filmivõtet, kuid mingeid eri karistusi ei paistnud saavat. Kiirust mööda bulvaare sõites ei tajugi, alles viimastel minutitel vanalinna kivisillutisega kitsail tänavail kihutades tajub ohtlikust ja meeletust. Õnneks keegi siiski viga ei saanud ja sohver jõudis kirikukellade löögitaustal oma blondiinist kaunitari kaisutama. See kaheksaminutiline lühifilm on olnud ispiratsiooniks paljudele põnevikulavastajatele. DVD lisadena on põhjalik filmi tautade seletus, 3 trailerit ja tulevase Ferrari ralliautodefilmi tutvustus. Halvakvaliteedist pilti võib näha ka filmi ametlikult kodulehelt, kuid mina kavatsen oma DVD veel suurel plasmaekraanilgi täieliku naudingu saamiseks ära vaadata. 5/5

Need For Speed ?

Metal: A Headbanger's Journey

Metal: A Headbanger's Journey - Sam Dunn, Scot McFadyen 2005

Režissöör Sam Dunn on olnud metalhead kolmeteistkümnendast eluaastast siiani, kolmekümnendani. Minul kestsid metalliaastad lühemat aega, kusagil 17 aastasena tuli punk-rock nii tugevalt sisse, et aastateks jäi metali kuulamine üldse soiku. Mingi hetk tulid vanad thrashi bändid kodusesse edetabelisse tagasi ja viimastel aastatel olen isegi uusi artiste kuulda võetnud. Sam Dunn näitabki meile kui mõnus oli noorena fännata hevi bände ja õpetab oma kiindumust austama, mitte häbenema. Ta võtab vaataja kaasa reisile metalli südamesse, juurtest tänapäevani turnitakse mööda hevisugupuu erinevaid oksi ja võrseid. Esitatakse küsimusi rockisaurustele, psühholoogidele, antropoloogidele ja Norra mustmetalli valajatele uurides fenomeni valemit. Reisitakse mandrilt mandrile, ühelt intervjuult teisele, kuid lõppkokkuvõttes jääb lõpp kuidagi järsuks. Küsimused on huvitavad, vastused lõbusad, festivalid rokivad, bändidest rääkimata aga midagi jääks nagu puudu. Lõpp ei rahuldanud ja pean vist oma isikliku headbanger´i reisi ette võtma. Kindlalt soovitan hankida 2 diskine reliis. Teisel plaadil on lõbusad pikendatud intervjuud, metali täielik interaktiivne sugupuu ja lühifilm, igav kahjuks, Norra Black Metal scenest. Väga hea nostalgialaksuga dokumentaalfilm, kui 1 punk jäi minu jaoks kuhugi kadunuks. Did Cato ate it ? 4/5

"Heavy suvi" 1987.

Junior Bonner

Junior Bonner - Sam Peckinpah 1972

See rodeofilm ja peredraama sobiks ajaliselt ning olustikuliselt vägagi hästi Peter Bogdanovich´i The Last Picture Show ja Texasville vahele. Kuigi Junior Bonneri tegevus toimub tolmuse Texase asemel vähe rohelisemas Arizonas, on õhustik ja fiiling sarnased. "Good old times in the West" oli mõlemal režissööril mõtteis, Peckinpah´il aga suisa üheks läbivaks teemaks kõigis länkkarites. Aeg aga muutub, nii ka JR. Bonneri kodulinnas, kuhu rodeorändur peale pikki aastaid taas saabub. Vaba hing ei suuda harjuda mõttega, et peaks kuhugi paikseks jääma ja kodu looma hakkama nagu ta vend, kes on kibe käsi kohalikus kinnisvara äris. Vend küsibki, et mis on JR elumõte. Vanem vend liigub oma esimese miljoni poole, kui juunior püüab ikka veel 8 sekundit mustangi turjal püsida. Junior on aga rohkem isasse, kelle fantaasiarikast seiklusvaimu ta eneses kannab ja tänu sellele ka isa veidraid rahateenimis projekte vanemast vennast ning emast paremini mõistab. Isa ja poja suhe on filmi selgrooks, koos käiakse rodeol, rüübatakse whiskit ja tehakse tulevikuplaane. Perekond on vaatamata vendade vastuolule siiski kokkuhoidev, pereliikmed vaid triivivad igaüks isesuunas. Kui rodeo Jr.´i kodulinnas Prescott´is lõppeb on aeg taas perega hüvasti jätta ja uude linna edasi sõita. Tänapäeva kauboi sõidab ainult autoga päikeseloojangusse. Lasteaiaealisena olin tänu meie pere kauboifilmide lembusele suur rodeo fänn, siis oleks ka see film kindlasti sattunud eredamate filmimälestuste hulkka. Easy movie, mille taustal rääkisime Opsiga Steve McQueen´ist, Sam Peckinpah´ist, Peter Bogdanovich´ist, otsisime netist odavaid DVD-sid ja saime ühe varemnägemata lemmikrežissööri filmi vaikselt ära vaadata. 3/5

Isa ja poeg.

Diary of June - Bystanders

Yu-wol-ui il-gi - Kyung-soo Lim 2005

Jaanus Noormets kirjutas 24. augustil ilmunud "Nädalas" Berliinis Fantasy Filmfestil vaadatud "Bystandersist" üpriski ahvatlevalt, andes lõpuks neli punkti viiest. Kuna film juba mõnda aega endalgi olemas, otsustasin kõrgetest ootustest tiivustatune koheselt läbi vaadata. Nojah, keskpärast thrillerit mainib ka Noormets, kuid minu jaoks oli tegu ikka labase sarimõrvari põnevikuga. Ka filmikriitiku kiidetud naljad olid keskpärased, korea huumor on tavaliselt raskestiseeditav, seekord siis prooviti sellist kerget snack´i pakkuda. Soovitan taaskord vaadata hoopis klassikat, Korea parimat, realistlikumat ja koomilisemat sarimõrvarifilmi Memories of Murder´it, mis põhineb tõestisündinud faktidel. "June´i päevikust" tuleks aga naljakad ja põnevikuised kohad välja rebida, ning lasta filmil hoopis draamana vaataja ette ilmuda. Taaskordne teos mille põhijooneks on koolikiusamine, aasia nakkus, mis sealkandis kulutulena levib. Ma olen kindel, et satun 30 päeva jooksul veel ühte koolivägivalda kajastava filmi otsa 2006 aasta uut aasia kino läbi vaadates. Koolikiusamise draamana oleks filmi traagika palju paremini, jõulisemalt vaatajani jõudnud. Kahe stiilse politseiniku ( kahtlus jääb, et tegemist on veel gay´dega ) naljaga pooleks mõrvaderajal kõndimine koolivägivallani tundus ilmselge tõsise teema ohverdamine kergema meelelahutuse altarile. Korea filmi kohta ebaharilikult lühike film oleks võinud rohkemat pakkuda, liiga kergekäeliselt võeti asja. 1,5/5

Koroneri teeneid ei vajata, detektiivid ise lõiguvad laipasid kui tarvis.

City of Rott

City of Rott - Frank Sudol 2006

Unearthed Films on suurepärane omalaadse indie-horrori ja gore avaldaja, nende DVD-d on super lisade ning animeeritud menüüdega klass omaette. Kahjuks vaid City OF Rott´i multikas ( just nimelt multikas, auväärse "animatsiooni" nime oleks sellekohta patt suhu võtta ) ise oli ülinõrk. Väike neti luure andis teavet, et kui sulle meeldivad zombie filmid, siis naudid ka seda zombie multikat. No ju need zombikad niiväga ei meeldi kui 77 minutit sisutühja joonistatud veristamist ikka täitsa külmaks jättis. Underground animatsioon peaks olema edasiminev, üle äärte astuv, kuid City Of Rott seisab paigal või taarub vaikselt nagu zombiele kohane. Lame sisu, nõrgad naljad ja lause jube voice acting ja muusikavalik. Kuna aga üks ja ainus mees on kõik teinud, eriti viriseda ei tohiks. Tubli, et vähemalt üritab ja üksinda täispikk animatsioon valmisnikerdada on suur töö. Nagu enne mainisin on Unearthed Filmsi ekstrad alati tasemel. Seekord siis kaks Frank Sudoli varasemat lühifilmi, pildigalerii, väljajäetud stseenid ( ohh jah, sedagi veel jagub ) ja 6 filmi trailerid, millest kaks põnevamat olid vene indiefilmid müstilise horrori teemaga. City of Rott ise võib minu poolest mädaneda koos zombiedega. Trailer on siin. 1/5

Joonistatud zombied, holy shit !!!

A Bloody Aria

Guta-yubalja-deul - Shin-yeon Won 2006

Horrorfilmiga debüteerinud lavastaja teine täispikk mängufilm on nn. "Deliverance" Korea moodi. Hillbilly´de asemel on kahte maanteelt külavahele keeranud linnavurlet kiusamas poolearuline lihunikust külatont, platnoilikult käituv pisisuli ja kaks teismelist pätti. Mõneaja möödudes tuleb mängu veel kartulikotis läbipekstuna ringiveetav koolipoiss ja maanteepolitseinik, kunagine koolikiusajate pealik ja põhi-bully. Aasiale omaselt on palju juttu koolivägivallast, mis sealmaal koos alaealiste prostitutsiooniga suureks mureks on. Jaapanis tehakse vähemalt kolm koolivägivalla teemalist filmi aastas ja üritatakse noori mõtlema panna igatsorti meedia abil. Koolikius on tõsine teema ja Verine aaria on peale Oldboy´d veel üks vastaseisu kujutamine, mille juured ulatuvad aastatetaga sooritatud ebaõigluseni. Psühholoogiline thriller meenutab enim vast Michael Haneke Funny Games´i, samalaadne närvesoov kiusamine ja tahtele allutamine. Filmi tegevus toimub vaid mõnede tundide vältel liivakaldaga jõesangis, üheltpoolt vuravad autod ja teisal paarisajameetri kaugusel kihutab rong. Tundub justkui toimuks kõik nii inimtegevuse lähedal, kuid abi on asjatu loota. Masendavat abituse tunnet antakse edasi vastikust tekitava pingega, stoorikäändeid jagub ja ka lõpp on etteaimamatu. Sisaldab head, kuid paljudele harjumatut koreapärast mustahuumorit. Hea korea psühholoogiline thriller, mis Ühendriikides lavastatuna oleks koheselt kultusfilmi staatusesse tõusnud. 3,5/5

Poolearuline lihunik demonstreerib linnutapu võimalusi.

Election 2 - Harmony Is a Virtue

Hak se wui yi wo wai kwai - Johnny To 2006

Hongkongi uue märulikuninga Johnny To põnevik Election oli kindlasti parim selles zhanris aastal 2005. Aastavahetuse aegu oli üldse Johnny To talendi avastamine nii mulle kui Nuksile. Iga ta uus film oli värske tuulepuhang, eripärane ja uuenduslik hetkel kui tundus, et põnevik enam põnevam olla ei või. Külmaverelise triaadiliikme Lok´i tõusmine organisatsiooni tippu underbosside omavaliste kokkulepete tulemusena oli ebahonkongilikult kuulidevaene. Põnevust kruviti hoopis capode vaheliste erinevate sobingute mõjude kujutamisega suurlinna allilmas, vähemtähtsate "mutrikeste" sebimine ja rahmeldamine viiski Loki lõpuks ihaldatud triaadinõukogu esimehekohale. Teises osas asub Lok oma positsiooni kaitsma "onu" Tengi uue protežee, autoriteeti koguva Jimmy vastu, kellele ta tegelikult oma bossitiitli võlgneb.Ära hoidmaks verist arveteklaarimist kriminaalmaailmas, tuleks meel hoida külm ja kasutada kavalust oma endiste sõprade ületrumpamiseks. Kahjuks aga ei Jimmy ega Lok suuda kavalamat plaani kui lausa gorelikkusesse küündiva vägivallaga ähvardamist välja haududa. Filmi suurim pluss ongi kriminaalide kujutamine sõgedate vägivallatsejatena, ükskõik kui coolid nad ka oma armani ülikondades ei oleks. Süpaatsedki tegelased tapavad silmagipilgutamata, kui küsimus seisneb võimu juurde trügimises ja oma auväärse staatuse säilitamises. Kui Lok näitas oma tõelist palet esimese osa lõpuminutitel, siis seekord on aeg rahulikul Jimmy´l "kapist välja tulla". Kes saab valitud uueks ristiisaks kaotab tähtsuse, vahet ei ole, uhtmoodi julmad ja halastamatud on nad kõik. Härra To vabastab vaataja kaasaelamisest oma lemmiktegelasele, jättes järele tülgastuse kõigi pättide suhtes. Suurepärane järg. Vägivalda küll mitmeid kordi enam kui algusloos, kuid suure meisterlikkuse ja konkreetsusega lavastatuna sobivad võikaimadki kohad järjeloosse eriti hästi. Vägivald ei pea seekord nõrka stsenaariumi lunastama. Maffiasõjas kangelasi ei ole, on vaid vaid inimesed kes teevad päevatööna omi julmi tegusi on Johnny To sõnum vaatajale. 4,5/5

Underbosside nõupidamised on Election filmide läbiv teema.

Tristan + Isolde

Tristan + Isolde - Kevin Reynolds 2006

Ootasin kergemat lähenemist ajaloolisele legendile, kuid üllatusin meeldivalt kui filmis miski silmariivama hakanudki. Hooned, rõivad, võitlus-stseenid ja elu-olu tundus realistlik. Jänkikeelne jutt muidugi häiris, tüki tugevam ingliskeelne aksent oleks vägagi palju õhustikuliselt juurde andnud. Ka Isolde tundus välimuse järgi liiga eakas olevat, omal ajal oleks juba paadunud vanatüdruk valmis. Kõik muu aga oli nauditav vaatamine. Albioni imeilus loodus,pastelselt rohe-lillad kanarbikuväljad ja kerge sügiskolletusega metsasalud. Kaameraobjektiiv kandis tänu toonifiltrile värvid ka palklinnuste väravaist sisse, ülikute magamiskambriteni. Rahustav rohekas, ilma ühegi erksa toonita oli taotluslikult loodud pilt heast õiglasest Inglismaast, kes ikka oma laantest jõudu on ammutanud. Lavastaja tööde hulka kuulub ka "Robin Hood: Prince of Thieves", kogemus põnevat legendi kinokõlbulikuks luua oli mehel olemas ja ta kasutas seda oskuslikult, andes ajastu edasi objektiivselt. Poole filmipealt tuli mängu armastus ning stoori muutus minu jaoks paugupealt igavaks. Tristani ja Isolde legendi teadsin olevat eeskujuks kuningas Arthuri kaasa "afäärile" järverüütliga, tähendab mingi ettekujutus mul loost oli. Julged valikud ja tugevad tunded minu jaoks erilist ei tähendanud, ootasin hoopis kannatamatult lõpuvõitlust, mis panigi filmile väärika punkti. Julgete sõdalaste ja hõimupealike aeg oli lõpule jõudnud, üllate rüütlite ja aadlike ajastu algamas. Maailma coolim freak ja geek James Franco sai oma osaga tublilt hakkama. Rufus Sewell lord Markina ja teised ülikud olid suisa suurepärased. Acme firma poolt toodetud DVD Eesti turu jaoks oli aga suur filminaudingu rikkuja. Seletamatult kehv kompressing, mis tehtud DVD-9 -st, et ikka vene, läti ja leedu audio ka peale mahuks. Julgen väita, et originaal kodeeringut oli kolmandiku võrra vähemalt kärbitud, kui mitte rohkem. Tavalise 6,5 megabaidise bitrate´i asemel jookseb 4,6 ja seegi on saavutatud kõige viletsamat enkoodingu programmi kasutades. Menüügi on kehv, kohustusliku reklaamiga enne peamenüüd. Vihale ajab ! Palun ärge toedake Acme taolist käkitööstust enam oma ostudega. Ban the fuckers ! Sitt DVD, hea film. 3/5

Anglo-saksi julged ülikud.

Matti

Matti - Aleksi Mäkelän 2006

"On kaksi osaa ihmisiä. Joku vetää huumeita, joku urheilee, joku vetää itsensä loppuun ja joku vaan nukkuu. Minä kuulun siihen porukkaan, joka nukkuu, urheilee, rakastelee ja hakkaa itseään ja voipi olla, että siinä joskus osuu toiseenkin ihmiseen." See Matti "Mulla on karismaa!" Nykäse lause iseloomustab Mäkelä fiktiivset eluloofilmi suusalegendist kõige paremini. Juuakse, sporditakse, kakeldakse, armastatakse ja juuakse taas. Legendid hüppekuningast on kõik kokkukeedetud üheks rammusaks pudruks, maitsvaks ja kõhtutäitvaks. Samas olen kindel, et selle roa eriline maitse on vaid sommidele ja eestlastele endile mokkamööda. Mõne teiselt mandrilt pärit gurmaani jaoks võib liiga rasvane ja tummine tunduda, puuduvad peenematsorti vürtsid ja silmailu pakkuv garneering. Matti "Tekemätöntä ei saa tekemättömäksi." Nykäse alkoholi tarbimisega seotu koomika on justkui jämesool, millega igat vähegi magedamat tükki koguaeg maitsestatud on. Pea kõik Matti keelevääratused on ilusasti filmi ära mahutatud ja ka elu käänekohad tuuakse vaatajani. Liigvähe tähelepanu pööratakse aga naisevenna pussitamisele ja Matti abielude jadale. Arvatavasti kirjutati stsenaarium võttes arvesse asjaosaliste palvet oma eraelu privaatsusele. Üle kahetunnine film on niigi liiga pikk ja kahe abielu asemel neljast juttu tehes oleks asi liiale läinud. Nagu ülal oleva pildi järgi näha, pole Matti viimane naisvallutus, vorstikuninganna just suurem asi vaatepilt mehesilmale, kuid nagu lendav legend ise on öelnud: "Kaikki on allright ainakin minulla. En tiedä, onko muilla." Aleksi Mäkelä on lavastanud nauditava ugrikomöödia soomlastest, keda viinapudel raskusena maadligi tirib. Ka kõige kergem neist, pääsukesena hüppemäest lendutõusev Matti "Niinhän se on, meillä ostetaan perunoita keväällä ja muualla syksyllä!" Nykänen ei suuda alkoholile jõule vastu panna, kuid aegajalt siiski end taas jalgel hoida. Positiivselt öeldes: "Huominen on aina tulevaisuutta." Terves filmis ei ole ühtegi negatiivset tegelast, isegi "kaval mänedžer" Nick Nevada ( emakordselt minu jaoks sümpaatne Peter Franzén ) on oma rumaluses äpulikult nunnu ja samuti kaastunnet äratav. DVD lisaplaadil väljajäetud kaadrid, mis meeletut linnalegendide galeriid veelgi täiendavad. Hea komöödia ( tragöödia ? ) soomemaalt. 4/5

"No pilluhan se on aina mielessä mutta hypätään nyt ensin!"

The Call of Cthulhu

The Call of Cthulhu - Andrew Leman 2005

The H.P. Lovecraft Historical Society poolt eelmisel aastal toodetud fännifilm, on minu jaoks küll parim Lovecrafti ekraniseering siiani. Ausalt öeldes ta raamatuid peale "Öölase" taskupaperbacki lugenud ei ole, kuid neile põhinevaid filme on rohkem ette tulnud. Kõik on olnud enam-vähem nauditavad, kuid filmifriigi veri minus nõuab kulmedali andmist neist kõige erinäolisemale. Chtulhu kutse on must-valge 45 minutiline tummfilm, milles on üritatud luua sajandialguse stilistikaga nn. vanaaegne tunnetus. Kohati ragisev kriibitud filmilint, näitlejate tummfilmile kohane ülemängimine grimassitamine ja ka kohmakate nukkudega loodud eriefektid jätsid vähemalt minu jaoks eheda mulje. Seda rikub vaid digitaalne pilt, mis on tänu oskamatule montaažile märgatav ning kuidagi sajanditagusesse kogemusse ei sobi. Kindlasti on programme millle kasutamisega digipildi mosaiiki ähmasemaks, filmilindisarnasemaks muuta oleks saanud. Esimene King Kong oli ka 30 sentimeetri pikkune värvitud kassinahast kujuke aga minu vanaisal hirmutas omalajal Londoni kinoteatris junni jahedaks. 60 aastat hiljemgi rääkis mulle sellest kui maailma parimast ja õudseimast filmist. Kui nüüd Chtulhu omaaja konteksti asetada, siis oleks tulemus paarist jahedast junnist mõjuvam, arvatavasti kooleks kinodes mõned nõrgemanärvilised isegi hirmukätte. Meie jaoks õudus muidugi puudub, kerget õõva võib tunnetada, kuid pigem teeb teose väärtuslikuks sinna uputatud fännide hool ja oskus. Peale Star Wrecki on tegu teise amatöörfilmiga mida grammigi häbenema ei pea. Stoori, stilistika ja ka muusika on suurepärased, Lovecraft end hauas ringikeerama ei pea. DVD-l on ka huvitavad lisad Chtulhu nukuga tehtud animatsioonikatsetustest ja peaaegu kohustuslik behind the scenes featurette. Tekstikaardid on 24. keeles, sealhulgas leedu, kõmri, galiitsia ja baski keelsed. Tõeline uus tase multilangua reliiside hulgas. Hea fanmade produktsioon. 4/5

Hukatusse määratud hing otsimas sõnuseletamatut.

Les Formidables

Gang-jeok - Min-Ho Cho 2006

Venemaal oli aastaid tagasi eralastekodudirektor, kes oma kasvandikest hobikorras palgamõrvareid treenis. Noored killerid siis katsetasid kaaslaste peal surmavaid lööke ja tapsid paar trenniliiget ära. Direktor veel utsitas takka, rääkis, et ebalojaalseid "kambakaaslasi" tulebki karistada. Muidugi oli mängus veel pedofiilia ja läinudki kaua kui lastekodujuht trellidetaga istus. Korea põnevikus on samalaadne juhtum, kus autoriteetne lastekodujuhataja oma täiskasvanud kasvandikkegi veel lõaotsas hoiab ja kriminaalsete tegude kordasaatjaina kasutab. Arusaamatu tüli käigus triaadimeeste vahel jääb suvaline politseinik pättidele jalgu ja tehakse kutuks. Mendi partner on loomulikult pissed-off ja vannub kurja kättemaksu. Mõrv aga määritakse pähe ühele suvalisele pätile, kes vanglast põgenedes proovib oma süütust väljaspool trelle tõestama hakata. No ja siis loomulikult pätt ja politseinik ühendavad jõud, et tõde päevavalgele tuua ja lastekodudirektor, kui kriminaalne geenius, kohtuette tirida. Kõlab tavalise buddy-filmina, kuid nagu ikka, on Korea kinos asjal rohkem jumet ja originaalsust. Oma ehmatuseks taipasin aga, et ka see erilisus on juba minu jaoks nii tavaliseks muutunud. Omapärasus on etteoodatav, tead, et nüüd tavashüzeekäigud ei toimi, juhtub midagi ennenägematut. Selle filmi vaatamisel tundus uudsus väsitavana, võibolla kuna stoori ise just suurem asi polnud. Keskpärase sisuga krimka ei toimi ka tänu üllatusterohketele pisidetailidsele ja originaalsetele hetkedele. Huvitava detektiivitöö puudumine oli minu jaoks suurim miinus, lugu liikus liiga sirgjooneliselt ja 2 pluss 2 kokkuliita oli vaatajale samakerge ülesanne kui õigustmõistvale tandemile. Ka tegelased olid liiga ühepalgelised, politseinikud valged, pätid mustad ja peategelased kergelt hallikaks määrdunud, kuid ikkagi puhtad poisid. Filmi alul kui nähtavale ilmus isepäist politseinikku mängiv Joong-Hoon Park, tekkis küll tunne, et tegemist on justkui klassikalise põneviku Nowhere to Hide järjega. Park violent cop´ina oli sarnane, kuid filmid ise erinevad. Nowhere to Hide oli väga novaatorlik, kasutati animatsiooni laadset shelshaded tehnikat ja ka lugu ise oli palju intensiivsem. Les Formidables on lihtsalt tavaline omapäraste momentidega ajaviitefilm, midagi cinemaatilist loodud ei ole. Pätist peaosatäitja Jeong-myeong Cheon´i südikas girlfriend meenutas oma silmile tikkuva juuksetukaga üks-ühele Final Fantasy X Yunat, samasugune malbe ja ilus. Kokkuvõttes omalaadsem kui suvaline ameerika põnevik, jäädes aga heale korea kriminullile parajalt alla. 2/5

Lee Su-hyun - Korea heasüdamlik pussitaja mõnusas kampsunis.

Party Monster - The Shockumentary

Party Monster - Fenton Bailey, Randy Barbato 1998

Michael Alig oli juba koolis väike businessman, müüs säästumarketist ostetud maiustusi vahetunni ajal topeltkasumiga kaasõpilastele. Kakskümmend aastat hiljem tappis ta New Yorkis oma narkodiilerist boyfriendi Angel Melendez´i, tükeldas ta laiba ja heitis torso sõbra abiga merre. Laiba tükeldamiseks kulus mitu päeva, Alig süstis vahepeal taas heroiini kui süda võikast lõikumisest pahaks läks ja saagis edasi. Lõbusast Indiana gay -noormehest oli saanud Suure Õuna monstrum. Enne tapatööd tunti teda aga Manhattanil lakkamatu party monsterina, mehena kelle kõrval lõbu eal ei lõppe. Väikelinna friigist sai mõne kuuga New York´i kuumim peopromootor, kelle "Disco 2000" ja "Bloodfeast" pidudesarjad tänini legendaarsed on. Tekno-rave oli kuum sõna ja Michael Alig oskas strobosähvivat narkokuuma hullust oma sampoks pöörata. Rahvas tundis rahulolu, raha oli niipalju, et taskutelt lendasid nööbid eest ning kokat loobiti isegi tantsupõrandalt õhku. Elu oli hetkevältel täuslik. Fenton Bailey ja Randy Barbato dokumentaalfilm viib meid keset gay-pidude tihket bizarre´i erootikat ja droogidest üleküllastunud tantsulõvide maailma. Üheksakümnendatest on järgi jäänud huvitavat videomaterjali, mille kasutamine "Club Kids´ide" intervjuude vahel annab fiilingu osas kõvasti juurde. Ka lavastajate objektiivsus narkootikumide, seksuaalse orientatsiooni ja veretöö kajastamisel on positiivne, lugu rullitakse vaikselt vaataja jaoks avali ja järeldusi teeb igaüks ise. Club Kid´ide tõus ja langus, millest mõned, Marilyn Manson, RuPaul ja James St. James ka võitjatena väljusid on põnev vaatamine. Muusika on mõnus üheksakümnendate acid-house, peod on meeletud ja patuhind soolane. Lavastajad tegid teemast ka täispika mängufilmi, kus peaosa esitab sobilikult Macaulay Culkin. Loodan seda kunagi näha. Boonusena on diskil Club USA reklaamid, Clara the chicken lühitutvustus, hullumeelse Club Kid´i James St. James´i kommentaari track ja kuna tegemist Picture This reliisiga, leidub lisade hulgas ka kümmekond pedefilmi trailerit. Dokumentaalfilm Party Monster on huvitav osa Ameerika undergroundkultuuri tutvustamisel. 4/5

Michael Alig - meeletu pidutseja ja külmavereline mõrvar.

Talk to Her

Hable con ella - Pedro Almodóvar 2002

Almadovari filmid kuni Carne trémulani olid mul isegi kunagi videokassettidel sest noorena tundusid vägevad teosed olevat. Peale "Elava liha" vaatamist tajusin järsku, et Almodóvar pole üldse minu tassike teed. Ei taibanud kuidagi seda hispaania geeniuse käekirja lugeda kui lapsepõlve "erilisuse otsingud" lõppesid. Hilisemalt on filmifoorumites nii mõnigi rajum kinokunsti austaja Almadovarid hype´iks ja ülearvustatuks pidanud. Nii tundub ka mulle. Näiteks Julio Medem on mulle kümme korda tähtsam hispaania lavastaja, tema filmid räägivad minuga, ma tunnen neid, samas kui Almadovar on vaid silmailu. Laenasin ikkagi soome sõbralt ilusa DVD-boxi uuemate "fat fag´i" filmidega ja "Räägi temaga" oli esimene mille vaatasin. Booring. Nojah, töökaaslane oli muidugi jõudnud pointi ära rääkida kah aga ikkagi ei olnud filmis midagi uudset. Äraspidine romantiline film tükikese traagikaga, mille võluees jäid minu meeled suletuks, kuid Katile meeldis väga. 1,5/5

The Smiths´i fännid arutavad loo "Girlfriend in the coma" sõnumi üle.

When Do We Eat?

When Do We Eat? - Salvador Litvak 2005

Püha seder õhutusöök juudi perekonnas muutub katastroofiks mitte ainult pereliikmete, vaid ka seda janti vaatava filmihuvilise jaoks. Mõnede heade naljadega, tüüpilise juudi ihnuse ja kosher pilaga, alustanud komöödia muutub ajapikku igavaks nagu rabi heebreakeelne palvepomin sünagoogi eksinud goile. Mõnele religioosse judaismi kasvatuse saanud Jew Yorki noorele võib komöödia vabameelne õhkond tunduda omapärasena ja vabastavana, kuid arvatavasti tajub temagi filmi üldist kasinust. Tegelaskujud on stampsed, töökas ja rahamainiv isa, juudi kommetest vaimustunud ülipüüdlik ema ja käestläinud traditsioone ironiseerivad lapsed. Alguses tundusid head naljad vanaisa ( kohalik Eino Baskin oma vihiseva häälega ) ja hassiidiks hakanud luuserpoja poolt tulevat, kuid needki allikad ammutati kiiresti kuivaks. Huumori asemel hakkas lõpupoole domineerima kerge juudiksolemise juurte juurde tagasipöördumise propaganda, mis kindlasti "valitud rahva" endi südant soojendab. Selline "vanad head ajad" fiiling oli õhus, variseri riietusele sarnastes ürpides mehed laulsid heebreakeelseid ballaade ja üleüldine andestamise ja leppimise laine voogas üle juudipere. Taaskord ei saadud muidugi üle ega ümber ka HOLOCAUSTi teemast, seda pakuti koos vanaisa suunas saadetud kerge kriitikanoolega ta hirmude kohta ja hukatud sugulaste mälestamises. Vanaisa heitis ka ühe üpris toore koondulaagrinalja, mis mõnda Woody Alleni filmigi hästi oleks sobinud, kuid paar head ( kriitilist ) joke´i juutidest ei päästa suurt igavust. Sederi ülekandmine isalt pojale oli Stuckmanide peres takistuste kiuste edukas, vaataja jõi aga kahjuks piduroast ilma. Matzo leib, hapu maror, magus charoset ja klaasike veini eestlase kõhtu ei täida, meie vajame ikka draamat, actionit, horrorit ja desserdiks sõõmuke sci-fi´d. 1/5

"Rabi abikaasal olid nii suured tissid."