Filmiküsitlus - Tanel Paliale

Tanel vabandas siin ette, et ei jõudnud kohe küsimustele vastata, sest hakkas juhtuma kõiksugu asju ja muu hulgas ootamatu käik Albaaniasse ja Montenegrosse, sama ootamatu koondamine, kaks kodust arvutit lõpetasid lepingu, prillid pudenesid tänavale puruks ning ta sõitis autoga kogemata üle oma fotoaparaadi. Põhjuseid kui palju, aga kui võimalus avanes, siis vastas nii pikalt ja põhjalikult, et lausa lust ja mõnu lugeda. Lisaks tuletasid profiilis loetletud Taneli osalusega muusikalised kooslused meelde, et peaks temalt The Chance´i lindistusi küsima, sest kui mõned nädalad tagasi neid Olümposele jumalatele juba saadeti, siis eks peatselt võib ka lihtsurelikele üht-teist pudeneda.

Nimi: Tanel Paliale
Bändid: The Chance, Kismabande, Galaktlan Grupp, Mirabilia, Rabimilia (kergekaalulised osalused: Metro Luminal, Lippajad)


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Hea plaat mängib kümmekond, ehk isegi sadakond korda. Hea film jälle kipub jääma kahe-kolme vaatamiskorra juurde. Ehk siis päris lemmikfilme ei oskagi nimetada, küll aga filme, mis peale vaatamist tugeva järelmõjuga olid.

Teadlik filmi vaatamine algas 90ndate alguses. Film oli siis tõeliselt sotsiaalne kogemus. Meil sõbraga polnud kummalgi kodus korralikku telekat ega videomakki. Ainus võimalus huvitavale materjalile ligi pääseda oli
vahendamine. Laenad mõned filmid pikemaks ajaks, ning siis laenad neid omakorda lühemaks ajaks teiste filmide vastu välja. Film kasseti peal olemas, siis edasi tuli kaubelda tuttavate ja pooltuttavate videomakiomanikega, et kes lubataks enda pinnale kino vaatama. Võimalusel öö kassetikuhjaga teleka ees veeta, ei põlanud ära ka Tallinnast Viljandisse või Pärnusse sõita.

Videovahetuse ajajärgust kõige meeldejäävam film oli ilmselt “Evil Dead”,müstiline õudukas, mis esmasel vaatamisel varajases teismeeas tundus jubedaim asi üldse. Päris esimesel vaatamisel ei hammustanud üldse lahti iga stseeni taga jooksvat musta huumorit. Aasta hiljem üle vaatamisel koos teise osaga avanes see film hoopis teistsugusena ja tundus, et just selline filmitegemine ongi see kõige õigem. Ulja undamise saatel mööda metsa kihutav fataalsete kavatsustega nähtamatu, samuti naistegelasi ahistav põõstastik kujutasid meelsust, mis teismeeas tundus eriti apetiitne. Samuti on lihtne analoogsüntidega tehtud foley tänaseni väga südamelähedane.

90nate lõpus õppisin ühe aasta Taivanil. Väljamaalastele mõeldud keeleinstituudis tekkis hulk huvitavaid sõpru. Ühel õhtul tuli külla koolikaaslane David - vanast New Yorki juudiperekonnast pärit punkar, kes suurema osa oma elust oli töötanud videolaenutustes. Külakostiks kaasas kaks VHS kassetti.

Esimese peal Jaapani bootleg video CD-lt kopeeritud “Holy Mountain”. Tõeline rännakufilm ja täiesti uskumatu. Jalg pannakse esimeses kaadris monitorile ja sinna see jääb kuni lõpupauguni. Meeleolult meenutab mulle Marquezi “100 aastat üksilust”. Obadusest, kuidas Jodorowsky mitme tunni vältel ehitatud illusiooni lõpuks kildudeks lööb, toibusin mitu päeva. Oluline film, mille üks maailmahuviline kodanik peaks kindlasti enne kahekümnedate keskpaika jõudmist ära nägema.

Teine külakostifilm samast õhtust oli Suspiria. Minu jaoks Holy Mountainiga sama raskuskategooria, vanameister Dario Argento oma parimas vormis. Nõiateemaline barokne õudukas, taustaks 70ndate progebänd Goblins. Film, mis on jõuline ja nõtke disainime nagu 70date Itaalia sportauto. Päris alguses on tolle aja kohta ultravägivaldne stseen, mis on samas üliesteetiline. Kui sellised vastandlikud kategooriad erkaanil kokku saavad, on see täpselt minu maitse.
http://www.youtube.com/watch?v=lolQEpidvjc

Kui vahepeal olid elus vabamad ajad, siis jõudis põhjalikumalt pöffile. Vaatasime Pillega nii 30 filmi festivali kohta. Sellest ajajärgust tähtis film on Shinji Aoyama “Eli, Eli, lema sabachthani?”, Keset filmi on pikk
stseen, kus kaamera jälgib üldplaanis läbi maastiku sõitvat kiirabiautot, taustaks on lihtne klaverimuusika. Samas on lugu jõudnud selleks hetkeks emotsionaalsesse kõrgpunkti ning olematu tegevus ekraanil pääseb mõjuma tugevamalt kui kogu Avatari arvutigraafika kokku. Mäletan end mõttelt, et see oleks täpselt paras koht aja peatumiseks.

Märgiks ära ka kaks sarja:

Jam - minu jaoks Cristopher Morrise parim kraam. Teokiirusel veniv süsimusta huumoriga sketšisari, taustaks pahaendeline Aphex Twin. Juba dvd tiitelklipid väärivad esiletõstmist.
http://www.youtube.com/watch?v=ItYU6u84 ... re=related

Monkey Dust - animasari mis näeb välja, nagu keegi klõpsiks puldiga ühelt kanalilt teisele. Sellest kokku moodustuvad lühikesed ja meeleolukad jupid, mis episoodide kaupa arenevad. Jälle väga must ja apokalüptiline huumor.
http://www.youtube.com/watch?v=ZaBt_bXl ... re=related

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kui muusikas otsid alati viimast ja uuemat, siis filmide puhul enamasti kipun otsima midagi vanemat. Viimane suurem elamus oligi 76st aastat pärinev Master of the Flying Gillotine. Kunagi Trashi blogi järgi soetatud  film sattus masinasse suht juhuslikult ja ilma eelnevalt taustaga tutvutmata. Kui helitaust pihta hakkas, tekkis kohe segadus, sest ilmselgelt polnud tegemist muusikaga, mis oleks olnud salvestatud 70ndate Kagu-Aasias. Nii oligi. Muusikaline taust on varastatud Neu!, Kraftwerki ja Tangerin Dreamilt. Peab ütlema, et varajane krautrock sobib 70ndate esteetikaga kung-fu filmi nagu ruiskas silmaauku.
http://www.youtube.com/watch?v=8G0LYfxVq0s

Teine viimatine filmielamus oli samuti siitsamast blogist leitud “Damsels in Distress”. Kunagi oli ühel autoplatsil müügil 80ndate keskpaigast pärit Maserati Biturbo, mida ma korduvalt nillimas käisin. Märja asfaldi  värvi
kahe uksega auto oleks tänavapildis möödudes meenutanud ehk mõnda uuema  kooli Lada, ehk siis suht mittemidagiütlev ja tähelepandamatu. Samas juba meetri kauguselt avanes nõukogude autotööstusele täiesti kättesaamatu kosmos, sisust rääkimata. Damsels in Distress on loomult sarnane ja see on minu üks lemmikvõte, et pealiskaudsel pilguheitmisel igav ja tavapärane osutub lähemal tutvumisel millekski täiesti erinevaks. Oleks nagu tavaline kolledžifilm, aga iga alanud dialoog ning muusikavalik areneb täiesti etteaimamatult, ja sellest kokku sünnib täiesti uus ja tundmatu maailm.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Autos on sügisese maastiku taustaks juba kuu aega mänginud Christina Vantzou debüüt “No 1”. Christina on kreeka päritolu videokunstnik, kes seni moodustas poole grupeeringust “The Dead Texan”. Kummaline plaat
selle poolest, et piir, kust orkester lõpetab ja sämpler ning järeltöötlus algab, on peaaegu kuuldamatu. Meeleoludelt käib samadel radadel, nagu Gavyn Bryars’i “The Sinking of the Titanic”.
http://www.youtube.com/watch?v=-3KhzQ24Yik

Kodus on viimastel nädalatel tihedamalt mänginud Ducktails’i eelmise aasta alguses ilmunud “Ducktails III: Arcade Dynamics”. Lõdva randmega mängitud ühekäigu-lugudega lo-fi indi. Rõõm on kuulata, kui keegi nii lihtsalt ja punnitamata muusikat teeb.
http://www.youtube.com/watch?v=mqgSMaRE91M

Kindlasti soovitan Ariel Pinki viimast plaati. Sellest on küll nii palju juttu olnud, et haip kippus plaati ennast varjutama, aga minu jaoks oli see ikkagi üks suve positiivsemaid kuulamisi. Seal on selge sõnum - maailma
lõppu ei tule ja muusikal läheb väga hästi. Arieli varasematel sooloplaatidel on materjal eriti lahe, aga nende lofi sound muudab need kohati kuulatamatuks. Paar lugu järjest, väga hea. Aga terve plaat, siis on kõrvad väsinud. Eelmine stuudioplaat oli livebändikeskne. Ja nüüd siis lõpuks päris Arieli plaat päris stuudios. Mul on eriti hea meel selle üle, et kommertsedu ja -stuudio pole geeniust kuidagi varjutanud, välja arvatud leibelivellode poolt plaadile surutud viimane koostöölugu, mis üldisest kontekstist välja kukub ja õnneks vinüüliversioonis puudub.
http://www.youtube.com/watch?v=_ljoMpZ-HQw

Ja veel üks viimasel ajal minu jaoks oluline artist on Samantha Glass, kes haagib nii soundiliselt kui kompositsiooniliselt hästi Rabimiliaga, mille materjali me hetkel tõrkuva tehnika kiuste salvestada üritame. Lihtne jasümpaatne muusika. Seni kõik avaldatud plaadid on toredad.
http://vimeo.com/44349418

Tänan Tanel!

Kaader filmist Damsels in Distress.