Drive

Drive - Nicolas Winding Refn 2011

Minu jaoks tegi "Sõidu" aasta parimaks kinofilmiks üllatusterohkus, mis algab sellega, et Nicolas Winding Refn on valitud lavastama hollivuudi filmi. Vaatamata sellele, et linalugu kavatseti algselt levitada tagasihoidlikumalt kui mõnda säravat blockbusterit, oli see lavastaja varasemaid filme ja koostöid teades risk, millele tavaliselt kergekäeliselt ei minda.

Teiseks üllatas mandrieuroopa lavastaja oskus näidata Los Angelest tuntavalt isikupärasena, valides võttepaigad, mis linna ühelt poolt tutvustavad, teisalt loovad arhitektuurilisi ikoone näidates äratundmist. Inglite linn kui märk mängib filmis tugevat rolli, häälestades vaataja juba filmi algul - sõidul läbi kesklinna Staples Centeri spordiareenini - õigele lainepikkusele, mida on varem aidanud välja peilida mitmed Lääneranniku pealinnas toimunud krimitaustaga ekraanilood.

Järgmine üllatus on filmi sisu. Reklaamides lubatud ohtra kummivilistamise asemel viib film vaataja märksa aeglasemale sõidule, pakkudes põnevust pigem pizzarestoranis või liftis kui forsseeritud autode rooli taga. Väära eelhoiaku purunemine tuleb kasuks, kuigi leidub eriarvamusega inimesi, kellest usinaim on jõudnud levitaja juba pettuses süüdistatuna kohtusse kaevata, nõudes märksa enamat kui kinopileti kompenseerimine.
Üllatajana järgneb peategelane. Tema kaksikelu on teada juba eelreklaamist, kuid tahke lisandub ning lõpuks jääb tema isik ikka sama tundmatuks kui enne kinno astumist. Üks mask langeb vaataja jaoks positiivselt kangelaselt, kui mees baaris kunagise kuriteokaaslase kuradile saadab ja kümmekond minutit hiljem motellitoas kinda kätte tõmbab, et mitte sõrmenukke vigastada. Pidevalt näos püsinud naeratus saab teise tähenduse, naiivse ja omakasupüüdmatu maalt linna õnne püüdma tulnud kuti kesta alt koorub välja inimene, kellele pole võõras vägivald ega kindlasti mitte ka vestlused psühhiaatriga. Mõne kaadriga põrmustab Refn loodud illusiooni ja serveerib järgnevalt säärast julmust, mis oma sirgjoonelisuses on küll sage külaline Aasia filmides, kuid Hollywoodi uksele alles koputamas.

Refni enese jaoks on vägivald muidugi vana tuttav. Tema aastaid tagasi valminud "Diileri" triloogias ("Pusher", 1996-2005) kohtab samalaadseid veretöid ohtralt. Kuid lavastaja ei tulnud siiski ookeani taha üles võtma filmi "Pusher goes Hollywood", vaid lihtsalt tunneb rusikajulmuse mehhaanikat ja oskab seda efektselt näidata.
Vägivalla-alase oskustöölise mehhaanilist jõhkrust võimendab filmi stilistikaga loodud mulje kaheksakümnendate põnevikust. Tollal oli ju konfliktide tipphetkeks pahalase rinda lastud kuulist tekkinud väike vereplekk särgiesisel või äärmisel juhul pumppüssimatakast tingitud lend nurka bensiinitünnide otsa. "Sõidus" loovad kahe dekaadi taguse retrona mõjuvad elektroonilised biidid, neoonkirjas tiitrid, päevinäinud võttepaigad ja rõivad nostalgilise fiilingu, nii et veretööde alguseks on atmosfäär ekraanil toimuvaga tugevas kontrastis ning veri mõjub seeläbi punasemana ning murduvad luud krõksuvad valjemalt.

Üllatusi on veel. Näiteks Albert Brooks talle täiesti mitteomases rollis või tegelaste ettenägelikkuse ja rumaluse vaheldumine, aga põhiüllatus on siiski lugu ise, mis žanrielementide külluses järjest haake viskab ja kogu oma lihtsuses ometi iga viie minuti järel midagi uut ja ettearvamatut pakub.

Sügavama kriitikameelega filmisõbrad väidavad, et igal aastal valmivat Hollywoodis üks hea film ning tänavu on selleks teoseks "Sõit". Olen nõus, et "Sõit" on käesoleva aasta saagist üks magusamaid ja mahlasemaid, kuigi lugu pole küllalt keerukas ega meelt murdev, ega ka visuaalselt piisavalt võimas, et kirjutaksin vastu vaidlemata alla selle arthouse'iks tituleerimisele.

Eristumine tavakinost on siiski märgatav ning oskuslik laveerimine kommertspõneviku ja indi-draama vahel tegi sellest minu jaoks tänavu enim meelde jäänud kinokülastuse. Vaatad justkui ühe silmaga lihtsat Hollywoodi märulit ja teise silmaga näed samas mitmetahuliste tegelaste ning ootamatute momentidega autorikino. Üllatus missugune! 4/5

Kirjutatud La Strada kinolehe jaoks.