Curse of the God Dog

Inugami no tatari - Shunya Ito 1977

Mägedest uraani otsivad insenerid lõhuvad autoga kimades väikese küla lähedal asuva Koerajumalale pühendatud altari ning tagatipuks ajavad alla veel läheduses mänginud külapoisile kuulunud koera. Piinlik lugu ja tuju rikutud, kuid mitte kauaks, sest otsing on jõudnud lõpule. Geigeri loenduri nõel hüppas lakke, sest õnnetuskoha all just see kõige suurem uraanimaardla asuski. Mõne aja möödudes hakkavad aga mehed ükshaaval surema ning kohalikud kahtlustavad Koerjumala needust mille on arvatavasti peale pannud küla serval elav perekond kes vastupidiselt teistele, kaevandamisesse soosivalt ei suhtu.

Klassikaline jaapani õudusfilm. Tuntud, paljukiidetud ning väikese kultusmekiga ja see on täitsa mõistetav, sest lugu erines üsna paljuski tavavormist. Esiteks jääb pea filmi lõpuni sisse kahtlus, et kas ikka on tegu õudukaga või mitte, sest tavaline inimene ju igatsorti needuseid ei usu ning leiab kõigele ka reaalse seletuse. Sama dilemma ees on peategelanegi ning lavastaja oli osanud seda suurepäraselt ära kasutada viimaks vaataja mõttedki samadele radadele. Koerjumal tundub juba veider ja siis veel mingi needus mis tegelaste elus kõike kihva hakkab keerama. Ei! Pigem siis juba halb saatus ning meelesegadushood, aga mitte mingi iidne mambo-jambo.

Teiseks meeldis mulle filmi puhul väike ökosõnum mis oli peidetud tüüpilisse situatsiooni kus tulakse kaevandama ning lörtsitakse loodust. Ometi ka siin keeratakse vimka sisse ja loodussäästlikuse asemel kistakse vaataja õigele, ehk õudusfilmi juurde tagasi. Muidugi oli mitmeid kehvade eriefektidega kohti, eriti see teel saaki varitsev koerapea, kuid filmiga võis rahule jääda. Selline mõnus maagilist riitust sisaldav vanaegne kummituslugu mis oma õiget nägu hakkab paljastama alles filmi lõpus. 3,5/5

Tädi on vihane.