Gothic & Lolita Psycho

Gosurori shokeinin - Gô Ohara 2010

Muinasloo eksperdid ja vanarahva õpetused väitsid, et kui õhtul vaadata haakriste ja alles peale seda tegevust siis napsutama hakata, jääb pohmell tulemata. Võtsin minagi nõu kuulda, sorteerisin mitmel netileheküljel kus igast kuju ja tuju haakriste pakutakse, jälgisin igat pilti suure tähelepanuga, kuid tolkku ei miskit - järgmisel päeval lõhkus justkui metsaelajas pealuu sees ning kodukäija keeras konte nii, et paaril korral pressis lausa pisarad silmanurka. Ei teagi nüüd kohe kas eksisid nõuandjad ja iidtargad või vaatasin mina kraaksjalgu liiga vähe, igal juhul oli selline pohmell, et mängijasse läks säherdune ajutu jura nagu Gothic Lolita Psycho. Aga leevendust see vere ja lolli nalja segu ei toonud. 1/5

Väidetavaid pohmelli ennetavaid fotosid võib leida lisaks veel siit.

Filmiküsitlus - Raakel

Selliste konkreetsete vastustega mees esineb täna öösel Von Krahlis.


Nimi: Raakel
Esinejanimi : Raakel Bloody Raakel
Koduleht: Raakel Bloody Raakel
Soundcloud: Raakel Bloody Raakel
MySpace: Raakel Bloody Raakel


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

lemmy the movie / tokyo eyes / the runaways

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

lemmy the movie

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

boris divider / chris mccormack / silicon scally [carl a. finlow]

Tänan Raakel!

Kaader filmist Tokyo Eyes.

The Blade

Dao - Hark Tsui 1995

Mõtlesin, et ma ei mõistnud aastaid tagasi käesolevat filmi õieti hinnata. Teadsin, et semi-klassika staatuses ja paljudele meeldib ning kui FilmNet seda lõpuks lasi, olin kohe palumas, et sõber sellise väärt teose mulle VHS-ile telkust ümber võtaks. Värin sees pistsin siis videokasseti kodus masinasse, aga suured emotsioonid jäid saabumata. Seetõttu läksin mõned päevad tagasi uuele katsele arvates, et ju ma siis ei saanud millestkui õieti aru või ei tabanud ära žanrisiseseid nüansse mille tõttu Blade nii hinnatud on.

Kordusvaatamisel aga läks samamoodi ja kuigi ma adusin rohkem martial arts filmi kohta unikaalset montaaži ning kaameratööd, ei ole see ometigi midagi sellist mis teeb filmi paremaks ning lõpuks jääb see kõik vaid valmimisaasta mõistes popiks lisaelemendiks. Samuti adusin tegelaste moraalseid dilemmasid, kuid ka need on ühe wuxia elementidega kinoloo kohta liiga omased suurele autorikinole kus sügavust ehitatakse keerulisemate konstruktsioonidega ja selle mõistmine eeldab teistlaadi häälestatust kui märulivaatajal meeltes on. Jutustada lugu läbi naise silmade on omapärane sellele žanrikinole küll, kuid egas see veel filmi tee.

Mina nägin lõpuks vaid üht lausa üllatavalt nadi sättinguga võitlusfilmi mis kangesti püüdis kunstiliselt tasemel olla, lõhkudes sellega traditsioonilise wuxia piirid. Kuna aga selle kõrge kunstini ei jõutud, siis jäi linalugu kuhugi tühjusesse kõlkuma, olemata lõpikult lavastaja originaal või siis klassikaline kung-fu film. Montaaž oli minu arust sobimatu, aga veelgi enam stilistika mis pakkus justki spagetiveternitest tuttavaid dekoratsioone, eelistades neid kahjuks audentsetele või siis kasvõi SB stuudio taustadele. Keegi kümme tuhat f'änni võivad ju tõesti pidada seda Tsui Harki parimaks kinoks, kuid minu jaoks oli tegu igava looga mil võis küll olla isikupärane välimus, kuid see ei suutnud asendada kõike millest loobutud oli. 2/5

Kena poster.

Drive

Drive - Nicolas Winding Refn 2011

Minu jaoks tegi "Sõidu" aasta parimaks kinofilmiks üllatusterohkus, mis algab sellega, et Nicolas Winding Refn on valitud lavastama hollivuudi filmi. Vaatamata sellele, et linalugu kavatseti algselt levitada tagasihoidlikumalt kui mõnda säravat blockbusterit, oli see lavastaja varasemaid filme ja koostöid teades risk, millele tavaliselt kergekäeliselt ei minda.

Teiseks üllatas mandrieuroopa lavastaja oskus näidata Los Angelest tuntavalt isikupärasena, valides võttepaigad, mis linna ühelt poolt tutvustavad, teisalt loovad arhitektuurilisi ikoone näidates äratundmist. Inglite linn kui märk mängib filmis tugevat rolli, häälestades vaataja juba filmi algul - sõidul läbi kesklinna Staples Centeri spordiareenini - õigele lainepikkusele, mida on varem aidanud välja peilida mitmed Lääneranniku pealinnas toimunud krimitaustaga ekraanilood.

Järgmine üllatus on filmi sisu. Reklaamides lubatud ohtra kummivilistamise asemel viib film vaataja märksa aeglasemale sõidule, pakkudes põnevust pigem pizzarestoranis või liftis kui forsseeritud autode rooli taga. Väära eelhoiaku purunemine tuleb kasuks, kuigi leidub eriarvamusega inimesi, kellest usinaim on jõudnud levitaja juba pettuses süüdistatuna kohtusse kaevata, nõudes märksa enamat kui kinopileti kompenseerimine.
Üllatajana järgneb peategelane. Tema kaksikelu on teada juba eelreklaamist, kuid tahke lisandub ning lõpuks jääb tema isik ikka sama tundmatuks kui enne kinno astumist. Üks mask langeb vaataja jaoks positiivselt kangelaselt, kui mees baaris kunagise kuriteokaaslase kuradile saadab ja kümmekond minutit hiljem motellitoas kinda kätte tõmbab, et mitte sõrmenukke vigastada. Pidevalt näos püsinud naeratus saab teise tähenduse, naiivse ja omakasupüüdmatu maalt linna õnne püüdma tulnud kuti kesta alt koorub välja inimene, kellele pole võõras vägivald ega kindlasti mitte ka vestlused psühhiaatriga. Mõne kaadriga põrmustab Refn loodud illusiooni ja serveerib järgnevalt säärast julmust, mis oma sirgjoonelisuses on küll sage külaline Aasia filmides, kuid Hollywoodi uksele alles koputamas.

Refni enese jaoks on vägivald muidugi vana tuttav. Tema aastaid tagasi valminud "Diileri" triloogias ("Pusher", 1996-2005) kohtab samalaadseid veretöid ohtralt. Kuid lavastaja ei tulnud siiski ookeani taha üles võtma filmi "Pusher goes Hollywood", vaid lihtsalt tunneb rusikajulmuse mehhaanikat ja oskab seda efektselt näidata.
Vägivalla-alase oskustöölise mehhaanilist jõhkrust võimendab filmi stilistikaga loodud mulje kaheksakümnendate põnevikust. Tollal oli ju konfliktide tipphetkeks pahalase rinda lastud kuulist tekkinud väike vereplekk särgiesisel või äärmisel juhul pumppüssimatakast tingitud lend nurka bensiinitünnide otsa. "Sõidus" loovad kahe dekaadi taguse retrona mõjuvad elektroonilised biidid, neoonkirjas tiitrid, päevinäinud võttepaigad ja rõivad nostalgilise fiilingu, nii et veretööde alguseks on atmosfäär ekraanil toimuvaga tugevas kontrastis ning veri mõjub seeläbi punasemana ning murduvad luud krõksuvad valjemalt.

Üllatusi on veel. Näiteks Albert Brooks talle täiesti mitteomases rollis või tegelaste ettenägelikkuse ja rumaluse vaheldumine, aga põhiüllatus on siiski lugu ise, mis žanrielementide külluses järjest haake viskab ja kogu oma lihtsuses ometi iga viie minuti järel midagi uut ja ettearvamatut pakub.

Sügavama kriitikameelega filmisõbrad väidavad, et igal aastal valmivat Hollywoodis üks hea film ning tänavu on selleks teoseks "Sõit". Olen nõus, et "Sõit" on käesoleva aasta saagist üks magusamaid ja mahlasemaid, kuigi lugu pole küllalt keerukas ega meelt murdev, ega ka visuaalselt piisavalt võimas, et kirjutaksin vastu vaidlemata alla selle arthouse'iks tituleerimisele.

Eristumine tavakinost on siiski märgatav ning oskuslik laveerimine kommertspõneviku ja indi-draama vahel tegi sellest minu jaoks tänavu enim meelde jäänud kinokülastuse. Vaatad justkui ühe silmaga lihtsat Hollywoodi märulit ja teise silmaga näed samas mitmetahuliste tegelaste ning ootamatute momentidega autorikino. Üllatus missugune! 4/5

Kirjutatud La Strada kinolehe jaoks.

Exporting Raymond

Exporting Raymond - Philip Rosenthal 2010

Mulle ei ole see Everybody Loves Raymond sari kunagi naljakas tundunud. Ei ole üle paari episoodi vaadanud, kuid enam-vähem tean millega tegu ja see on üks suur igavus mis vaid jänkisid naurutab. Käesolevast dokist selgus aga, et ka venelasi aga see on kõik hiljem. Stoori algab kui sarja looja Philip Rosenthal sõidab Moskvasse, et seal sama sari "Воронины" nime all käima lükata. Järgneb selline "lost in translation" tüüpi huumor kus jänki ei saa aru venelastest ning venelased tema ideedest, kultuuride erinevus tundub olevat ületamatu lõhe ning paratamatult peab tegema kompromisse stsenaariumis, et sama nali ajaks naerma inimesi mõlemal kontinendil. Phil ei taha seda uskuda ja arvab, et venelased ajavad talle pada, sest tema arust on ta suure komöödiakirjutajana loonud niivõrd universaalsed naljad, et isegi kivikuud peaks muigama.

Trailer jättis parema muje kui koomiline dokumentaalfilm seda ise oli. Häiris Phil Rosenthali enese naljategemine olukordades kus nn. "rumalaid venelasi" filmida ei saanud. Arvas siis mees, et peab ise mingit koomilist teksti suust välja ajama ja see oli väheke tehisliku mekiga veiderdamine. Tõlkes läks muidugi kaduma rohkem kui vaid sõnad, sest venelaste mentaliteedist tingitud suhtumist oma töössse keegi rääkima ei hakanud. Ise seda ala väheke tundes sai siis veel ühe kihi irvitamismaterjali lisaks. 2,5/5

Nagu kaks tilka vett või...?

Jõulunäts!

Jõulusoove ma oma blogis ei edasta ning YouTube´i linke jagan harva, aga seekord teen küll spetsiell postituse, sest Black Plastic Production´i audio-video jõulukaart on lihtsalt nii haarav et patt oleks seda teistega mitte jagada. Hakkab lihtsalt külge nagu näts, ega lase lahti!

Filmiküsitlus - Barthol Lo Mejor

Barthol Lo Mejor on välja andnud paar EP-d mida võib netist vabalt alla tirida ja olen seda ka teinud. Igal reliisil on paar head lugu ja see on piisav põhjus miks hoida mehe loomingul silma peal. Kindlasti on peatselt tulemas mõni selline hitlugu, et mitte ainult hea, vaid kohe katust minema viiva kaasakiskumisega. Paar nädalat tagasi oli Barthol Lo Mejor´i lugu "Frank Call" R2-e nädala demoks ja kuidas sa saad olla fännamata träkki kuhu on sisse miksitud dialoogilõike filmist "Sixteen Candles". Mina kohe kindlasti ei saa, sest nagu teate, valisin ma oma elukaaslase just selle filmi järgi joondudes. Kaheksakümnendate teiniunistusi, neooni-ihalust ja pop-ulmasid vanema ning uue elektrobiidiga segav Barthol Lo Mejor on artist keda tasub märgata!

Nimi: Barthol Lo Mejor
Koduleht: Barthol Lo Mejor
Soundcloud: Barthol Lo Mejor

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

 Gregg Araki Nowhere ja teised 90date filmid köidavad mind oma entusiasmi ja värvilise optimismiga. See emotsioon läheb hilisematel ajajärkudel suures osas kaotsi. Kontrastiks võtaksin Donnie Darko, mis jätkuvalt võlub mind oma melanhooliaga.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

  Tugeva emotsiooni tekitas viimati Scott Pilgrim ja seda sai ka korduvalt üle vaadatud. See oli koomiksilik nagu ka Sin City. Naudin kui filmidesse segatakse animatsiooni, nagu ka näiteks Kill Billis. Vaatan palju ka animatsioone (Venture Bros, Boondocks ja Robot Chicken).

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

  Kuulan muusikat läbi blogide(gethypedonthis, earmilk) ja lugude kaupa. Kaua pole ühtegi terviklikku head albumit leidnud, eriti kuna paljud paladest on remixid. Muusika puhul on minu jaoks tähtis, et see kõlaks värskelt ja inspireerivalt. Viimati avastasin enda jaoks Mathew Jonsoni, kelle groovit minimal-electrot võiks võrrelda Arnaud Rebotiniga. Ootan huviga ka Calvin Harrise uut albumit. Üsna pea tuleb välja ka mu uus EP

Tänan Barthol Lo Mejor!

Kaader filmist Nowhere.

Lonely Is An Eyesore - 4AD Compilation

Lonely Is An Eyesore - 4AD Compilation 1987

1. Dead Can Dance – Frontier 2:58
2. Cocteau Twins – Crushed 3:16
3. This Mortal Coil – Acid, Bitter And Sad 5:26
4. Throwing Muses – Fish 4:28
5. Clan Of Xymox – Muscoviet Mosquito 4:03
6. Wolfgang Press, The – Cut The Tree 5:35
7. Colourbox – Hot Doggie 2:57
8. Dif Juz – No Motion 4:49
9. Dead Can Dance – The Protagonist 8:47



Aaaahhhh, kui imeilus kogumik meeldiva muusikaga. Polnud vist aastaid ühtegi 4AD artisti kuulanud ja seda kaunim oli taaskohtumine. Seda rõõmsam ja üllatusterohkem. Kusjuures sarnaseid artiste tundub nüüd veelgi rohkem olevat, võta Cocteau Twins´ilt kidrad ja trummid, pista üks sünt asemee ja mariaminervatab nii, et vähe pole. Kuigi jah, eelistan nei kõiki artiste ikka sellistena nagu nad on. Kogumiku üllatajaks osutus peale Throwing Muses´i, mida teadin juba varasemast, Colourbox´i lugu "Hot Doggie", mis kõlaliselt väheke erines 4AD põhivoolust.

The Magnificent Butcher

Lin Shi Rong - Sammo Hung Kam-Bo, Woo-ping Yuen 1979

Kogu filmi ajal teadsin kuidas lõpp on, millist paljastust ning üllatust vaatajale pakutakse ning mõnulesin egosuru käes, et näe, mina oskasin läbi hammustada kuidas lõpus mõne isiku taust paljastatakse. Selgus aga, et filmitegijad ei olnud üldsegi nii lennuka fantaasiaga kui ma ise ja meel läks natuke mõruks. Peaks ikka ajamasinaga minevikku kihutama ning stuudios väheke õpetust jagama, et milline see õige hullumeelne twist olema peaks mis kõigil vaatajatel suu ammuli veab. Ei oska nad ikka ilma eestlase abita neid asju teha. Vähemalt siinkohal mitte kümne punni võrra, vaid kõigest kaheksa, sest pettumust valmistanud lõpupuändi puudumist leevendas siiski mahlane tobehuumor, mitmed komöödia kohta üllatuslikult traagilised juhtumised ning korralik koomiline võitluskunst. Viimases oli äge kung-fu kooli õuel toimuv kakluus õpilaste ning loomastiile harrastavate meistrite vahel, no ja eks alati muidugi veab suud naerule ka drunken kung-fu demonstreerimine. 4/5

Nalja ja võitlust ja naljakat võitlust.

Noce blanche - White Wedding

Noce blanche - Jean-Claude Brisseau 1989

Viiekümnendates õpetaja asub andma järeleaitamistune noorele neiule ning peagi on asjaosalised kurnavas suhtes mis lõhub pereelusid ja karjääre ning kisub traagilise lõpu poole. Prantslaslik kiredraama mis minule tundus võlts ja seda suuresti tänu settingule, sest kaheksakümnendate lõpus toimuvana ei jätnud see realistlikku muljet. Kindlasti võivad vanamenenässid noortes piigades selliseid hävituslikke kirgi kütta ja kindlasti võib neid ka kaheksakümnendatel toimuda, kuid väljapeetud traagiline lõpp oli pigem sajandi tagusesse tundekirjandusse kuuluv, kui tänapäeva. Kostüümidraamana oleks kõik toiminud justkui mas õiges kohas ja ajas, nüüd aga jäi võõristus sisse, sest moernne inimene mõtleb väheke avaramalt ning oma eluvalikute alternatiividest paremini teadlik. 2,5/5

Johnny Depp´i abikaasa täiesti paljas!

Isandlwana Zulu Battlefield

Isandlwana Zulu Battlefield - Don Guy 2007

1879. aastal alustas Briti Impeerium oma laienemise eesmärgil sõjakäiku Zulu Kuningriigi vastu. Kõige kaasaaegsemalt relvastatud armee tungis riiki, rajas Isandlwana mäe jalamile välilaagri ning asus otsima zulu armeed, et sellega lahingusse astuda. Samal ajal aga liikus zulude oodatust suurem ja disiplineeritum vägi märkamatult nende suunas ja asus laagrini jõudes üllatuslikult kohe võimsale rünnakule. Kuna briti armeejuhatus oma sõjalisest ülemvõimust tingitud upsakuse läbi oli jätnud ebasobivale maastikule rajatud laagri veel ka kindlustamata, siis järgnes impeeriumi ajalo üks julmemaid veresaunasid kust eluga põgenema pääsesid vähesed. Tükike mind alati huvitanud koloniasalajalugu natuke kehvapoolses LAV-i teledokumentaalis, kuid huvitav oli ühe armee hävingulugu vaadata-kuulata sellegi poolest. 3,5/5

Gangster's Paradise : Jerusalema

Jerusalema - Ralph Ziman 2008

Paar aastat tagasi oli meil tööl väike uputus. Kohale kutsuti torumees kes siis tunnikese müttas, pumpas solgivett ja ajas torusid lahti, kuni vesi taas vabalt joosta sai. Tegime juttu ja küsisime, et mis kõige hullem asi on mida ta oma töös näinud? Mees rääkis, et oli kunagi tööl Lõuna-Aafrika Vabariigis ja käi seal remontimas maju kus peale Mandela võimuletulekut olid skvattinud mustanahalised, kuni nad välja kihutati, et siis korterid remontida ning taas korralikele maksvatele inimestele elamiseks välja üürida. Mees väitis, et ühes apartmentis oli solgiveetoru veetud üle elutoa põranda, löödud seina auk ning lastud kogu sitavesi augu kaudu, mööda majaseina, alla voolata. Et väljaspoolt olevat majaseina peal,  kust aastaid kõike rooja vabalt tänavale voolata lasti, kohe kollakas-pruun kivisse sööbinud jälg.

Käesolev kinolugu rääkis samuti majade hõivamisest ja sellega kaasnevast ärist kus kõik uutele seadustele toetuvalt justkui seaduslik, kuid samas ka kriminaalne. Skeem kuidas JOKK süsteemis raha tehakse on lausa geniaalselt ülilihtne ning midugi ei jäeta seda noore hakkajate meeste poolt kasutamata. Majade elanikud õnnelikud ja kiidavad gängsterite pealikku kui nende oma Robin Hoodi. Ja eks see üks Robin Hoodi film oligi, natuke Johannesburgi elu-olu ning paar teravat ütlemist kohaliku valitsuse ning rassismi kohta, kuid lõpuks ikkagi pätielu romantiseriv ja seda positiivselt kajastav krimidraama. Tropa de Elite taset ei olnud, kuigi LAV-i  getod oleks samakõva sotsiaalkriitikat välja kannatanud küll. 3/5

LAV Story.

Beau Pere - Stepfather

Beau-père - Bertrand Blier 1981

Üks neist kaheksakümnendate prantsuse draamadest mis püüdis valgustada romantilist suhet lapse ja täiskasvanu vahel, tehes seda peenetundeliselt ning tagasihoidlikult. 14 aastane noor neiu kaotas autoõnnetuses oma ema ning valis oma kasvatajaks võõrasisa, eelistaes teda oma pere hüljanud lihasele isale. Armumine ja lõpuks suhe, mis prantsuse seaduste järgi pole keelatud, kuid vähemalt võib tõstatada küsitavusi. Linalugu pole küll kunagi saanud külge pedofiiliasüüdistust (näidatakse 16 aastase näitlejanna Ariel Besse alastust), vaid vastupidi - hoopis tunnustust mainekatel festivaidel, kuid filmifoorumites olen siin-seal paari hoiatavat viidet märganud ning mõned korrad on ka mõni ortodoksem filmisõber viha üles näidanud.

Ei saaks just öelda, et tegu väga hea filmiga, kuid selline sulnis moment oli sees nii tegevuses kui karakterites, et vägisi kiskus kaasa tundma nii ühele kui teisele suhtesse laskujale. Prantsusmaal on hulgi analoogseid filmide, neid norte neidude eneseotsungu ja avastamise lugusid, mida seitsmekümnendatel ning kaheksakümnendatel vändanud üsna mitu ja ometigi on iga pinnale jäänud töös teatud oma nurk ja isikupärane lähenemine. 3,5/5

Kasuisaga.

Justified - 1. season

Justified - 1. season - created by Graham Yost 2010

Peast soe US marshal saadetakse Miamist, kus mehe päästikusõrm liiga kergelt konksu tõmbub, minema ja määratakse kodukantti, Kentucky osariigis asuvasse Lexingtoni, asumisele, see tähendab tööle. Oma arust sirge ja aus tüüp marsib naabruses asuvasse Harlanisse, et lapsepõlvesõpradel kätt suruda, kuid selgub hoopis, et nood on kurjale teele läinud ning õlleklaasi taga mineviku meenurtamise asemel, tuleb hoopis politseitööga tegeleda. Kauboi on muidugi valmis kohe härjal sarvist haarama, lubab kõik endised sõbrad trellide taha pista, sest tema on suurilma elu näinud tsiviliseeritud inimene, teised aga kombetud maamatsid mägedest.

Episoodid 1-9. Paras jura ja lastekas, aga üllatavalt muhe vaadata nii, et seda tunnet justkui peaks pooleli jätma või oleks igav, küll ei tekkinud. Peategelane oli ja jäi nõmedaks (erinevald Deadwood´ist), kuid samas pakuti piisavalt lahedaid kõrvaltegelasi ning ka iga episoodi sisse pandud lugu ei häirinud nii palju kui tavalistes krimisarjades. Jooksis ka põhistoori, kuid esimese üheksa episoodi vältel oli see vaevu hoomatav, kuna stsenaristid olid ametis coolide naljade ning ebaloogiliste, kuid muhedate petturilugude väljamõtlemisega. Elmore Leonard oli üks kirjutajate kambast, tema lühijutule ehitati üles kogu seriaal ning eks see andis juurde talle omast mustahuumori buusti mis lõpuks muutis jura seriaali täitsa tsillitavaks muuta.

Episoodid 10-13. Kolmes viimases läheb edasi vaid põhiliin ning asi on kohe poole huvitavam. Igatsorti prügikalast kelmid ning relvakangelased on asendunud karmide meestega kes keedavad ja müüvad meth´i ning ei lase noortel oksedel enesest kõrgemaks sirguda, vaid niidavad julmalt tinaga maha kõik mis ette jääb. Huumorit vähem, tapmist ja põnevust rohkem. Peategelane jäi ebasümpaatseks, lausrumalusi leidus nagu ennegi (eriti ajas närvi see CSI-tüüpi jama kus üks mees teeb kõigi korrakaitse ametkondade töö ära) ja laipasid oli ühe krimiseriaali sesooni peale liiga palju, kuid lõpuks lükati asi põnevalt käima ning eksperdid räägivad, et asi alles teises hooajas läheb käima. Vaatame-näeme! Justified oli meelelahutuslik loll seriaal. 3/5

Hillbilly redneck meth dealers.