To The Ends Of The Earth

To the Ends of the Earth - David Attwood 2005

Ju siis minus ikka voolab seda paarisaja aasta ja 6-7 sugupõlve verd kes kõik meresõitjad olid, sest ühestki Napoleoni sõdade aega paigutuvast merefilmist ma mööda ei astu. Seiklus purjelaeva pardal on ikka ja alati kindel valik, olgu selleks siis Hornbloweri seriaal, Shackeltoni arktiline kaamos või homodele silmailu pakkuv poiste meheks saamise reis White Squall´i pardal. To the Ends of the Earth oli just täpselt sedalaadi film millega möödapanek ilmvõimatu, sest mis saab minna valesti kui sisuks reisijate veoks kohendatud endise päevi näinud sõjalaeva reis Inglismaalt Austraaliasse, peal kirju seltskond tegelasi ning parda taga vaanivad prantsuse sõjalaevad ning mere meelevald.

Peategelaseks noor snooblik ja ennast täis aadlisoost orb kes oma krahvist ristiisa käsul on saadetud asumaa ametipostile ning antud lisaks veel ka salajane ülesanne pidada silmas reisijate hulgas viibivat riigivaenlast. Noormehel on aga süda õiges kohas ning kuid kestva reisi jooksul muutub tema mõistmine kaasinimeste ja enese positsiooni suhtes märkimisväärselt. Seikluste ja läbielamiste taustaks pakutakse ühe noobelmehe sirgumist empaatiat omavaks inimeseks kes on võimeline astuma objektiivese pildi saamise vajadusel välja oma klassist.

Miniseriaal oli minu silma jaoks väga realistlik, hästi olid esile toodud kõik ajastu kombed, keelepruuk ning mõtteviisid. Kitsamas haardes pakub see seriaal väga hea pildi sellest milline nägi välja reisimine 200 aastat tagasi kus kontinendilt teisele ei lennatud poole ööpäevaga, vaid seilati ruumikitsikuses mitu kuud, jõudes selle ajaga tüdineda kõigest ja kõigist mis laevas leidus.

Kõige rohkem leidus muide alkoholi ja nii on kogu seriaal täis pidevat kaanimist. Joovad kõik ja kogu aeg, vaid vahimadrused ja arestis viibijad hoitakse pudelist eemal, A-klassi reisijatele aga suisa valatakse kangemat ja lahjemat sisse. Laevaga rootsi või sealt tagasi sõites on kõik kindlasti end laeval täis joonud, nüüd võtke ja korrutage see öö üheksakümnega ning saate pildi mis toimus laineil loksuvas laevas.

Miniseriaali kolm osa põhinevad William Golding´u kolmel romaanil ning kuigi tegevus on lineaarne, on raamatud kirjutatud ajavahedega ning erineva tunnetusega, mis on adaptsiooni käigus tuntavalt ka minisarja sattunud. Esimene raamat kui auhinnatud teos on ka filmisarja esimese osana kõige tugevam ning põnevam ja järjed kannavad lihtsalt alul välja käidud tugevat vaimu edasi. Lõpuminutitel oleks justkui hoog juba üsna vaikseks jäänud, tuuakse sisse lihtlahendeid ning mängitakse kergematele tunnetele, ehk vaataja janule romantika ja traagika järele. Põhjuseta, sest sarja tugevus on ikkagi oskus portreteerida erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit inimesi ning pakkuda teavet oma aja elu-olu kohta. Selles õnnestus BBC ekraniseering suurepäraselt. 4,5/5

Sherlock Holmesi noorpõlv merel.