Marketa Lazarová

Marketa Lazarová - Frantisek Vlácil 1967

Ei ole veel õieti sellest keskaja voost välja end rebinud, ikka kisuvad temaatiline muusika, raamatud ning film kaasa. Sellest tingituna võtsingi ette käesoleva Tšehhi ajalootemaatilise linaloo mis kohalike kriitikute arvates üldse parim sealne film mis ilmavalgust näinud. Sisuks kahe aadlipere omavaheline kanakitkumine ajal mil selja taha hakkas jääma paganlikud rituaalid ning kogukondlikud suhted, et teha teed levivale ristiusule ja vasallisuhetele. Nõidade asemele tulid nunnad, röövlid said kuldsed kannused peale ning slahta vandus truudust tsentraalvõimule. Röövelparunite aeg kestis veel sajandeid edasi, kuid kuningavõim ja seadus kakkas pitsitama isegi laantesügavuses ning soode eraldatuses elavate ülikute omavoli.

Kena film, kuid minu aitse jaoks pisut liiga poeetiline. Selline kunstipärase lähenemisega, no tsehhi uus laine ju ikkagi, kuigi samas oleks saanud ka kaadrit venitamata või montaažiga minevikku-tulevikku vilgutamata luua piisavalt mõjuva ajastupildi karusest maast sealsete sitkete isepäiste ning julmade inimestega.

Samal ajal valmis Tallinnfilmis Viimne reliikvia ja ma tahtmatult võrdlesin neid kahte vaatamise ajal, kuigi põhi võrdlusteks on ebakindel. Üks on komöödiasugemetega kergemeelne seiklus ning teine rusuv lavastajakeskne ajaloodraama, küll aga viivad mõlemad vaataja keskaega ning on oma kodumaal kõrgelt hinnatud filmid. Kunstipärase vaeldamise asemal oleks võinud siinses loos olla rohkem detailitausta ning ajaloo tutvustamist, aga hea kinoga oli tegemist igal juhul. 4/5