Eesti Päevaleht 2010
Minu jaoks lõppes raamat poole pealt ära ja kuigi ma lugesin huviga lõpuni, ei pakkunud keskkoha ja tagakaane vahel enam sellist huvi nagu eelmised osad ja kolmanda algus. Kunnas kirjutas lihtsalt oma poliitilistest vaatenurkadest. Arvatavasti olid mõtted Riigikokku kandideerida juba peas keerlemas ning poolenisti meelega ja poolenisti kogemata kirjutati neist liialt mitmed ka raamatusse. Loomulikult on neist tõekspidamistest hulga huvitavam lugeda ulmeraamatu vahelt kui näppu torgatud poliitikut tutvustavalt trükiselt või netilehelt, kuid see liigne tähelepanu kirjaniku enese vaadetele, tema õiglaselt töötava poliitika arusaam, nõrgestas suurepärast romaani. Hoog rauges liialt, tekitades mulje, et Kunnas viskab veel sisse mingi täiesti kõike pahupidi pöörava käände, kuid see jäi tulematta ning kui peale sõja lõppu jalg pedaalilt kerkis, siis samamoodi aeglustudes lõpuni libisetaksegi. Kokkuvõttes oli kogu sari fantastiliselt hästi läbi mõeldud kirjutatud. Teist osa lugedes tuli isegi ühes lauses peituva geniaalse väljendi tõttu heldimuspisar silma, sest nii kena ja hästi sobivat sõnaseletust ei olnud ma kaua aega lugenud. Soovitan kindlasti lugeda, saab tugeva käntsaka head ulmet ning lisaks teada mis mõtetega mees see tagasihoidlikult meeldiv eru-ohvitser Kunnas on!
Leo Kunnas. Foto: Liis Treimann.
No comments:
Post a Comment