Rodrigo D: No futuro - Víctor Gaviria 1990No future indeed! Päris ilmekalt maaliti vaataja jaoks pilt Kolumbia vaestest peredest pärit noortest kellel puudub pea igasugune võimalus midagi elus saavutada. Luusitakse päevast päeva niisama kodukandi tänavail, käiakse lagunenud villas ujumas ning unistatakse karjäärist muusikuna. Mõned sisustavad oma aega sellega, et saadavad korda paar käpardlikku röövi kus saagiks mootorratas või auto ning mängivad siis slummi läbikammiva politseiga kassi ja hiirt, kuid suurem osa loodab lihtsalt leida peatselt töökoht. Peategelane soovib teha punkbändi, kuid filmi lõpus toimuv kontsert näitab kätte, et ka sellel ajal puudub tulevik, sest sarnaseid bände ja bändimehi on rohkem kui kuulajaid, mis sellest, et muusika on karmilt hea.
Film on päris raske lõikega, paaris kohas tekkib täiesti dokumentaalfilmi tunne ning sarnastele filmidele kohaselt mängivad ka siin valdavalt noored tänavalt. Võtete ning valmimise vahele jäänud aasta jooksul tapeti neist mõttetu vägivalla tõttu neli mis on Medellin´i noortele üsna tavaline saatus ning mida demonstreeritakse filmis samuti. 
Palju annab teosele juurde muusika mis filmi paigutatud sama kaootiliselt kui kulgeb seda fännivate noorte elu. Kohati lastakse mõnest loost vaid kümmekond sekundit, samas kui järgmine mängib pea täispikkuses, saades hulga rohkem tähelepanu ning ka paigutus on veider, sest igat dialoogivaba hetke muusikaga ei täideta, samas kui taas teinekord jookseb tekstile peale. Hardcore punk ja metal mis ladinariikidele omaselt kõlab üsna sarnaselt, kuid alati on suutnud säilitada oma tooruse ja veenmisjõu eheduses. OST´i eraldi otsima ei hakka, kuid tänu sõbralikule viitele hoidsin kõrvad eriti lahti ja sain päris hea elamuse. 3,5/5
Punk rock!
No comments:
Post a Comment