Juba mitu nädalat on mind vaikselt kummitanud briti töölisdraamade paremikku kuuluv Clocking Off mis sümpaatselt kujutas elu tekstiilivabrikus, näidates igas episoodis erineva töötaja muresid ning rõõme, andes samas aga üldpildi ühe keskmisel järjel oleva firma argipäevast. Käesolev sari tekitas äratundmisrõõmu seoses eepoolmainituga, kuid otsesed seosed puuduvad. Esiteks on tehase asemel vaatluse all ööklubi ja tõsise draama asemel magus-kibe komöödia ning ega saa ka iga töötaja endale eraldi episoodi, vaid keskendutakse vaid klubiomaniku isiklikele püüdlustele hoida päev-päevast oma "melukoht" popina. Küll aga on sarjas samalaadset sooja lähenemist töötajatele ning nende pisimuredele nii, et peale paari episoodi tundub justkui vaataksid mõnda pereelust jutustavat sarja - sellist kus isa (klubiomanik) peab aeg-ajalt rihma vöölt võtma, et ulakaid poegi ähvardada, kus paar last on väheke puuduliku mõistusega ja paar tükki taas liiga energilised ning mõnest on ka reaalset kasu. Laias laastus on iga episood üles ehitatud mõne ürituse korraldamisele (westerniõhtu, vallaliste tantsupidu, bändide esinemised...) ning kuidas umbes poole pealt hakkab viltu vedama ja lõpuks lähevad kõik head ideed vett vedama. Aga nagu mainisin, siin sarjas peitub nii tugevalt head positiivset huumorit, et ükski asi ei ole lõpuks lõplikult nässus ning alati lüüakse käega, alustades juba uue peo väljamõtlemist. Peo mis peaks kindlasti klubiomaniku rikkaks ja kuulsaks tegema. Natuke britilikku absurdihuumorit aga valdavalt lihtsalt hästikirjutatud tragikoomikat mis pole küll valusalt terav, kuid see eest meeldivalt südamlik. 4/5
Ratastooli aheldatud klubiomanik Brian Potter. Teda näitlev Peter Kay teeb sarjas veel paar salarolli.
No comments:
Post a Comment