Mina võtsin filmi ette kui digitaalse kurioosumi kus Eric Rohmer oli üles ehitanud 1790-ndate Pariisi arvutigraafika abil nii, et see nägi välja justkui ajastu kuntsnikutöö - värvijoonistusena väheke pleekinud toonides ja õlimaalina tugevsügavaid värve pakkuv. Kahjuks aga jäi kogu see piltpostkaartlik külg väliseks ning sisuks olevad Šoti rahvusest kurtisaani Grace Elliott´i mälestused Prantsuse Revolutsioonist olid küll ajastutloovatena huvitavad, kuigi mitte põnevad. Siin võiks isegi pildi digivormi süüdistada, sest muinasjutulik raamatuillustratsiooni meenutav väljanägemine ei pannud revolutsioonijulmusi tõsiselt võtma, jäi mulje nagu vaataks väljamõeldud lugu ning mõningaid sisevõtted mis olid tugevas kontrastis pastelse üldilmega, meenutasid isegi aastatetaguseid teletetri lastenäidendeid. Inovaatorlus ei tundu alati nii hästi välja kukkuda kui ideetasandil tundub ja minu arust oleks see film traditsioonilise kostüümidraamana mõne palli võrra väärtuslikum olnud. Eksperimentaalne biograafiline ajastudraama jäi liiga võõraks just tänu tehnilisele väljanägemisele. 2,5/5
Katkised screenid.
No comments:
Post a Comment