Filmiküsitlus - Andres Lõo

Paar kuud tagasi Talboti konsa ajal Krahlis, ilmus Lõo mu kõrvale suitsunurka ning kukkus kiitma uut Krahli Teatri etendust "The End", paludes ka minul seda kohe kindlasti vaatama minna. Ütlesin siis talle, et teater on pedede jaoks ja mehed vaatavad filme, kuid mees ei jätnud jonni, väitis lavastuse minulegi sobivaks. Kodus võttis naine, kui Andrese soovitusejuttu ümber panin, kohe tuld ja jooksis kassasse pileteid ostma ning kaks nädalat hiljem istusimegi Krahli teisel korrusel. Olin täiesti kindel, et Lõo plekib mulle väärsoovitust heastades need piletid kinni ning teeb veel paar õlut lepituseks peale, kuid ei olnud vajadust - teatritükk oli tõeliselt hea. Põhjaks minu üks lemmikfilme, kanada töökaima mehe Don McKellar´i debüüt Last Night ning sinna peale musta huumorit ning moodsat doomi ning dark ambienti tunnetuse visualiseerimist. Peale etendust rääkis Taavi veel, et oleks peaaegu saanud kanada poisi ise lavastama, kuid kahjuks (või õnneks?) pidi oma jõududega hakkama saama. Etendus oli igal juhul vägev! Mina tänan Andrest soovituse eest ning soovitan ise teile.

Nimi: Andres Lõo
Bänd: Opium Flirt
MySpace: Opium Flirt
MySpace: Andres Lõo
Koduleht: Opium Flirt
Koduleht: Andres Lõo

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Lastes radaril kahe ajupoolkera vahel skännida, vupsab aina uusi pärle silma ette. Film on suur kunst, mis on juba sada aastat kannatanud alaväärsuskompleksi all ega pääse täna rohkem kui ei kunagi varem selle kahtlase "madala kunsti" nimetusest, sest Lumiere'idest peale heidetakse sellele ette meelelahutuslikkust. Suures osas ta seda ongi ja sealjuures veel milline! Vahet polegi.
Üks võimsamaid elamusi on kindlalt olnud Bernardo Bertolucci "La luna". Samas Bergmaniga pea samal päeval surnud Michelangelo Antonioni "Professione: reporter" ehk "The Passenger" ja "Il deserto rosso", rääkimata "Blowup´ist", on liigutanud ja hämmastanud. Bergman, kusjuures, ei koti. Parimad palad kipuvad üldse justkui tolle aja klassikutelt tulema. Godardi "Week End" ja "Le mépris" meenuvad. Bressoni täiuslikult emotsioonitud liikuvad kehad ja masin-näitlejad "Pickpocket´ist" panid kinole täiesti uuel moel mõtlema. Ja selle kõrval Jaques Tati übermodernistliku ühiskonna pila "Play Time´is" ja nendes teistes, teevad meenutades meele lahedaks. Imelikkuse meistritööna ei saa muidugi nimetamata jätta Bunueli filme, ütleme "The Milky Wayd" või Alejandro Jodorowsky filme. Mulle tundub, et päris superlemmikut ei saagi nimetada, sest mida enam ma mõtlen, seda enam vaimustavaid filme meenub. Kaljo Kiisa "Hullumeelsus" ja "Keskpäevane praam", enamvähem samast ajastust, on superkraam, ja ausalt-öelda, "Nipernaadi" on ka ikka päris tugev. Eestist samas väga palju jõulisi tegijaid muidugi ei leia, kuid absoluutselt ja raudselt pean Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamist" märksa lahedamaks filmiks, kui enamik kohalikke arvajaid - sealhulgas sina Trash - on söandanud mõelda. Jätkem selle viimase puhul kõrvale postmodernse tsiteeriva lavastajatehnika. See film on homeeriline seisundifilm, mis toob lõdvalt põhjamaise huumoritrofee diivanile kätte. Seisundifilmidest rääkides... vaatasin äsja täitsa lollakat varakristliku retoorikaga role play fännide rõõmu, "Valhalla Risingut". Piinlikult tühi oli ja isegi suurepärase taani näitleja Mads Mikkelsen ei toonud kelli lõkkest ära. Apokalüptilised, igavikulised, mingist otsast ebakanoonilised või muidu mõnusalt ketserlikud filmid on aga alati popid. Nende seast vaatan tihti üle Francis Ford Coppola "Apocalypse Now" redux versiooni, milles on see fantastiline episood prantslaste ja playboy kalendritüdrukutega. Oo ja nüüd meenub Werner Herzog oma muidu suht suvalise "Fitzcarraldoga", millest on aga tore dokkar tehtud. Pajatab see rezissööridele ilmselt iseloomulikust enesemõrvarlikust tungist film, maksku mis maksab, valmis teha. Vana Coppola on ka samasugune mees. Veri välja! Herzogil on siiski päris lai huumorisoon, mida ta tihti dokfilmides rakendab. Vaadake kindlasti tema "Encounters at the End of the World´i", sest kes veel suudaks teha doki polaaruurijatest aastal 2007 ja sealjuures üllatada. Muide Herzog on ju mitmes filmis ka ise mänginud. Harmony Korine'i "Julien Donkey-Boys" eriti sarkastiline isa roll, näiteks. Uuema kooli ameeriklastest mainiks väga soojalt veel Wes Andersoni filme. Aa.. Mads Mikkelseniga seoses jäi mainimata briljantne "Adams æbler" ja kui jutt juba skandinaavia peale läks siis ... Olen vist lobisema jäänud siin. Ulrich Seidlit, Jim Jarmuschit ja Aki Kaurismäkit peaks siiski kindlasti lisaks nimetama.

Kui kinost ja teatrist ja näitlemisest rääkida, siis vägagi lemmik teema, mida pidevalt tsekin on stand-up comedy. Nii briti, kui usa jalamehed. Ja selles vallas pole suuremat lemmikut Robin Williamsist. Kui filmi mainida, siis Terry Gilliami "The Fisher King", aga samas neid rokkivaid Williamsi filme on veel sitaks. Robin Williamsit - kui sul oleks seal olnud lemmik kunstniku küsimus - pean end enim mõjutanud kunstnikuks viimase viie aasta jooksul. Tõsiselt.


2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Väärtfilmide kõrval söön heameelega igasugust Hollywoodi jama. Ses mõttes meeldis väga (suures osas Uus-Meremaal vändatud) "District 9". Ootamatult värskendav peenhuumor. Kuigi actioni kližeed läksid lõpus veidi imalaks. Viimane meeldejääv filmielamus oli aga John Cassavetese "Opening Night". Ta kerib iga filmi lõpus ikka nii ülesse, et kohmetuks teeb, kui vähe sellist emussi tänapäeval ete tuleb.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Ma kuulan kuidas lauljad laulavad ja biit jookseb. Playlistis on segamini Little Jimmy Scott, Scott Walker, Beastie Boys, Pärt - jah, päriselt ka!
- Atlas Sound, Der Blutharsch, Jaan Pehk, Jim Arrow & The Anachrones, Morphine ja ... enda muusika. Tegelen peale Opium Flirdi albumi ilmumist tõsiselt taas kahe erineva soolo materjaliga. Muusikaline palett on väga laiaks hõõrdunud ja mingeid tähenduslikke name drop'e tegelt ei oskagi enam teha. Julgeks soovitada Marianne Faithfulli viimast albumit ja uue laine soome heavy metalit. Julgeks soovitada kogu Scott Walkeri loomingut ja usaldada oma sisetunnet.

Tänan Andres!

Ülemise foto autor on Riina Varoli, all kaader filmist Red Desert.