The Specials : Too Much, Too Young - Brian Zabawski 200716 aastaselt istusin oma kunagise sõbra Maurise pool diivanil, jõime teed ja kuulasime mussi nagu ikka. Mauris pani mängima imeliku reggea-rütmis bändi nimega The Specials ja sõnas, et tegu olevat kõige karmima skinheadide muusikaga. Punnitasin imestusest silmi, ei suutnud kuidagi skinnide jõulist olemust kokku viia sedalaadi rütmidega. Tallinna paar esimest skinni kuulasid ju punki ja hardcoret ja nüüd järsku siis selline "vedel" leelotamine. Lindistasin kasseti endale ümber ja paari aastaga sai sellest kui mitte just lemmik, kuid siiski üsna tihti kuulatav bänd. Peagi lisandusid muusikamenüüsse teisedki ska-grupid ja skinnide seos sellise muusika sai selgeks. Specialsi kasseti pani aga mul ühel Plaadimäel mesimagusate lubadustega pihta Aimar Ventsel, ehk pikney tiiger ise, lubades nädal hiljem tagasi tuua aga siiani pole näinud. Samuti läks üks Toy Dolls´i kassett selle mehe tasku.
Käesoleva dokumentaalfilmi puhul oli tegemist ühe haledaima ülevaatega bändi ajaloost mida üldse ettekujutada võib. Ainuke hea asi oli, et videod näidati otsast lõpuni ära, nende vahele aetud jutt oli aga väga pealiskaudne ja napp ning jutu taustaks näidati pilte mida lavastaja oli googlist otsides leidnud. Kui jutt läks skinheadide peale, siis võis taustal näha swastika tatooga Tim Roth´i filmist Made In Britain, promopilti This is England´ist ja fotosid üheksakümnendate alguse USA WP-skinnidest millel puudub igasugune otsene seos The Specials bändiga. Lausa hämmastav haltuura. Aga vähemalt videod said nähtud - Concrete Jungle rokkis ikka veel täiega ja Ghost Town kiskus pisara silmanurka. 2/5
"This place is coming like a ghost town; bands won't play no more: too much fighting on the dance floor."
No comments:
Post a Comment