Bronco Bullfrog

Bronco Bullfrog - Barney Platts-Mills 1969

Seitsmeteistaastane Del armastas peale tööd koos sõpradega pisipättusi teha, varastada kui võimalik, kakelda tüüpidega kelle nägu ei juhtu meeldima või siis niisama tänavail ringihulkuda. Situatsioon muutus kui kutt kohtus paar aastat noorema Irene´iga, noored armusid ja unistasid kooselust, kuid kummagi vanemad polnud kergelt öeldes just ideest vaimustuses. Peagi järgnes raskem kuritöö, noorte meeste igavusest ja ühiskonna tuimusest tingitud oleskluse loomulik jätk ning mõne aja pärast hakkasid kauguses terendama ka juba borstali väravad. Et Inglismaa on maailma üks tuntumaid perseauke, teab igaüks. Sellesat hoolimata tuli mul aga filmi vaadates kohalik trööstitu olustik ikka üllatusena, no tegelikult on ju varemgi neid briti kuuekümnendate-seitsmekümnendate töölisdraamasid vaadatatud aga kordagi veel polnud pilk nii tugevalt ahistavalt lamedal õhustikul pidama jäänud. Londoni West End´i pisikesed paari mööblitükiga korterid, kitsad koridorid, tühjad, justkui mahajäetud tänavad ning tagasihoidlik kohvikupugerik mis nägi välja nagu meie okupatsiooniaja võileivapuhvet. Väikestes klaustrofoobilistes korterites aga elamas väikesed väiklased inimesed kes päeva alustavad ja lõpetavad TV ääres, murdes pilgu ekraanilt vaid selleks, et abikaasa või lastega õiendada. Masendav! Bronco Bullfrog´i puhul on Wikipedia andmetel tegu kõige esimese skinhead-draamaga mis vändatud. No pöetud päid seal küll ei näe, pigem lihtsad bloke´id, kuid seljas võib märgata , donkey-jacketeid ja Ben Shermani särke millel traksid üle ning kõrtsu ees passijail on kaheksa-auguliste Dr. Martens´ite peal püksisääred üleskeeratud. Eks ta selle subkultruuri algust kuvas, kuid pigem oli tegu siiski noortedraamaga, romantilise loo ning sotsiaalkriitikaga. 3,5/5

If the kids are united...