Ma pean tunnistama, et Kadri Kõusaare täispikk debüütfilm polnudki nii jube kui paljude teiste arvamusese järgi oodata võis, vaid tegu oli sisu poolest üpris karmi ning intrigeeriva teosega. Pean seejuures silmas seda suitsiidi teemat ja surmasoovi, mitte lastevanemate hoolimatust, tundemaailma pealiskaudsust ega oskamatust armastada, sest need filmi iseloomustavad reklaamlikud sõnapaarid ei paistnud küll teoses kusagilt välja. Minu silmad nägid ühe tavalise eesti perekonna lugu, ei armastanud ega vihanud seal keegi üksteist ega lapsi rohkem kui muudes peredes ning seetõttu oli väheke imelik rääkida emotsioonide puudulikkusest täiesti keskmiste situatsioonide valguses. Enesetaputeema aga oli vähe teine tera. Näha sai lausrumalusi, venivat udutamist ja kohati näeruvääseid dialooge, kuid samas leidus ka täiesti geniaalseid momente. Kahjuks aga on kogu teost varjutamas kohtukeeld linastumisele ja seetõttu on film justkui oma loomulikust nišhist välja nihkunud, meedia on haipinud teise raami kui filmil tegelikult ümber peaks olema. Tänu kõmule on jäänud mulje nagu oleks tegu millegi ülimaga, kogu Cannes´i screening ja Läti ning Tartu kinosaalid. Ei ei, tegemist on hoopis tagasihoidliku sõltumatu produktsiooniga, vaikse poolkoba indiefilmiga ja nii peab teda ka võtma. Minu arust sobis avi formaat teosele suurepäraselt, kino jaoks veits liiga puine, kuigi hullemaidki kodukootud käkke on hõbelinale lastud ja DVD-d ei soetaks ka just poehinnaga. Netiteel liikuv avi või siis lavastaja poolt levitatav promo-DVD oleks täpselt selline sobiv formaat olnud, et poole aastaga pääseda ETV ekraanile ja peale seda väikestviisi sleeperhiti saatust mekkida. Nüüd aga tõmmati meediatulega liigne huvi peale ja film ei jõuagi peale Kõusaare ego upitamise kuhugi mujale ega millekski suuremaks, sest rahvas ei andesta kui paljuräägitud teose tagant ei paistagi super-hyper-mega filmikogemust. 3/5
Pressifoto kääbikust, Kristen Johnston´ist ja libedast itaalia mesimehest.
No comments:
Post a Comment