Kõigepealt ütlen ära, et minu kõrv küll dokfilmi edenedes enam erinevatel kriiksutamistel vahet ei teinud. Uued DJ-d näitasid järjest värskemaid nippe ja stiile scratchimisel aga minu jaoks tundusid üpris sarnased juba varemkuulduga, kuigi jah, eks "väike" vahe oli sees. Pole ma suurem turntablemuusika austaja, ei scrathimise ega hip-hop rütmide ning plaadimiksimise koha pealt, kuid käesolev dokumentaalfilm pakkus nii mõndagi põnevat vaatamiseks-kuulamiseks. Alustati scratchimise ajaloost mis paigutus seitsmekümnendate lõppu, räägiti silmiavavast Herbie Hancock´i MTV auhinnagaala live´ist aastal 1984, liiguti edasi koos Mix Master Mike´iga, tehti tutvust noorte vihaste meestega X-ecutioners´i kambast ja lõpetati plaadipoodides tuulava DJ Shadow´iga. Vahele veel paksult mussi ja informatsiooni toimuvast.Kogu scene juures avaldas mulle enim muljet plaadivõlurite nahavärvus. Kui Afrika Bambaataa, Grand Wizard Theodore´i ja Grandmaster Flash´i ajal keerutasid getotänavail biiti mustanahalised DJ-s, siis nüüd koosneb scratchijate koorekiht valgetest poistest. Vaatad kontsertlõiku kus Jurassic 5 esineb vaid neegritest koosnevale publikule, hip-hop´i taustaks aga kriibivad neile plaate kaks kõhna valgenahalist vennikest. Elvis Presley varastas mustanahalistelt rock´n´rolli ja Eric Clapton bluesi, kas tõesti pannakse neilt nüüd ka scratchimise kunst tuuri? 4/5
Grand Mixer DXT oli paljude jaoks esimene kokkupuude scratchimisega.
No comments:
Post a Comment