Den Siste revejakta - Ulrik Imtiaz Rolfsen 2008Kuna eesti narkofilm jättis tühja tunde, siis otsustasin õnne proovida norra tänavuseaastase dope´i müümisest rääkiva teosega. Filmi peategelasteks olid kaks sõpra kes aastal 1971 unistasin hipikommuunist kus võiks vaid vedeleda ja kanepit popsutada. Kaheksa aastat hiljem pole mehed oma plaanidest ja eeskujudest loobunud, kuid maailm nende ümber on võrreldes aastatetagusega hoopis tumedam ning ohtlikum paik. Hipid on väljasurev rass ja kanepi asemele on tungimas heroiin, lillelaste aeg on konkreetselt ümbersaamas ja nende ideed ei toimi enam pealesuruvas kapitalismis.
Kiitust tuleks kohe jagada igavestest hipidest sõbratandemile Carl-Robert, just nende sümpaatsed tegelaskujud andsid kogu filmile väga heatahtliku kergelt-liikuva fiili, puhastasid aurat ja tõid meeldiva ürdilõhna. Kaks eluaegset sõpra, peatumatut zen-rändurit ja pilvevenda kes hoolimata oma flower-power backround´ist liigutavad kilode kaupa hashi kohalikus jaemüügis. Kaks piisavalt elu näinud meest kes ei peljanud ka pontšot õlult heita ja piipu taskusse peita kui oli vaja oma rusikaid käiku lasta. 
Tegu oli heatuju filmiga ja kuigi sisse toodi ka karme noote ning teost võis pidada krimidraamaks, jäi minule enim silma just see helge idealism ja sõbralikkus mida oma aja lillelapsed endas kandsid. Koomiliste momentidega ajastufilm mis ilmekalt näitas ühe dekaadi lõppu kus hipide südamlikkust hakkas asendama kasuahne yuppide materialism ning noorte küüniline punk-hoiak. 3,5/5
Igihaljad hipid.
No comments:
Post a Comment