The Boys in the Band - William Friedkin 1970Netituttav läks käesolevat filmi paar aastat peale esilinastust kohalikus kinoteatris koos kamba transvestiitidega vaatama, võttis seansi ajal esimest korda LSD-d ja suhu ning detailidesse laskumata mainis, et hiljem tulid mängu veel kellegi hambaproteesid. Mehel mälestusi jagus ja eks see film ( näidend ) võis omal ajal väga paljudele teistelegi suure tähendusega olla, seda nii nende hulgas kellele teos meeldis kui ka enamusse jäänud vihkajatele. Aastal 1999 kirjutas filmikriitik Edward Guthmann, et The Boys in the Band´i võib taas ilma häbita vaadata, aeg on teinud oma töö ning seitsmekümnendate ajastufilmina on see suurepärane.
Filmi meeleolu sättis paika enne mainmoviet ekraanile popsahtanud Queer as Folk´i complete DVD-box´i reklaamitrailer. Esimest poolt kahetunnisest filmist võiski hitseriaali sarnaseks pidada, oli joomist, weed´i suitsetamist, massiivseid sarkastilisi nalju ning kõmu-klatši teemalist mokaturgu. Pill muidugi tuleb pika ilu peale ning filmi teise poole võttis enese alla melodramaatika, viha, pisarad, depressioon ning veriseks kriipiv küünilisus. 
Minule film meeldis ja seda suuresti tänu peategelasele kes olles aastakümneid olnud gay, pole aga siiani sellega leppinud ning korraliku katoliiklasena sooviks pigem olla hetero kui homoseksuaal. Selline enesehaletsejast-vihkajast gay ei olnud aga seitsmekümnendate tõusvas hellenistlikus homomaailmas populaarne, filmile ( näidendile ) heideti seda koos karakterite ning märkide streotüüpsusega kindlasti ette ja julgen arvata, et just selles peitub hilisem tegelaste süüdistamine kinnises ja alistatuses viibimine. Et näe, on sellised NY homod kes pole endalt õieti osanud ahelaid heita ja ikka veel takerduvad mineviku iganditesse. 
Ma pole eelmise sajandi gay-ajaloo tundja, kuid hilisemad meesarmastusest rääkivad teosed mida olen nägema juhtunud, ei kanna allhoovusena sellist tumedat teemat nagu rahulolematus oma seksuaalse orientatsiooniga ning sellest kerkivad psühhoosid. Leegitsevad peded kes kõikide kappide uksi avali löövad ning kolme meest korraga ühte aukku lubavad ei ole pooltki nii põnevad filmikarakterid kui pisike sisemiselt puruksrebitud alkohoolik Michael. Mees kes väheke tuletas meelde gayst sõpra kes samuti viinakuradiga ja depressiooniga maadelnud ning 95% homodest vihkab, pidades neid jäledateks pervertideks. Ennast kohati ka. 4/5
Armastajapaar vihmas, klassika.
No comments:
Post a Comment