Dead Man's Shoes

Dead Man's Shoes - Shane Meadows 2004

Shane Meadows on mees kes tegi mu ühe eelmise aasta lemmikdraama This Is England, realistliku ja tõsise pilguheidu kaheksakümnendate skinhead´ide maailma. Minu tutvus lavastajaga toimus selle filmi kaudu, kuid lugesin, et mees oli kultusmainet kogunud juba varasemate filmidega. Eriti toodi välja Dead Man's Shoes´i millest kirjutati vaid ülivõrdes ja loomulikult tekitas see minus kohest huvi. Räägiti kui verisest slasherist, kivikõvast thrillerist ja mustahuumori viidetega gangsterfilmist mis paneb paigad uueks. Uus Lock, Stock and Two Smoking Barrels ja uus Get Carter, kuni briti Tarantiino tiitlini välja. Nojah. Stoori keskmes on kamp väikelinna gängstereid kes kunagi poolkogemata viisid surmani nõrgamõistusliku noormehe olles teda enne mõnitanud, piinanud, hallutsionigeenseid drooge täis söötnud ja seksuaalselt alandanud. Linna ilmub endine briti SAS mees kes asub pätte ükshaaval nottides oma väikevenna eest kätte maksma. Enne surmamist aga mängib endine dessantväelane veel oma ohvritega veidraid mänge, külvates hirmu ja kaost kohalike pättide hulgas. Rääkides välja, et mees asub kättemaksma oma venna surma eest panin maha spoileri, kuid see saab terase pilguga vaatajale selgeks juba veerandtunni jooksul. Režissöör proovis asja vaataja eest varjata sellega, et tõi mängu ka surnud noormehe, kellega koos kättemaksja ringi liigub ja vestleb. Kuna aga see, et mees skisofreeniliselt suhtleb tegelikult vaid iseendaga on nii läbinähtav ja tänu sellele ka kogu lõpupüant, siis tegi lavastaja hoopis vaatajale karuteene. Põnevus lõpu suhtes hajus ja väheke lõpus uudsust pakkuv hale lunastuse teema ei töödanud sekunditki. Mida lõpu suunas seda aeglasemalt ja jõuetumalt film veereb, ei mingeid üllatusi ega originaalsust enam. Positiivseid külgi aga oli samuti palju. Esiteks oli tasuja gaasimaskiga, ühes käes kirves ja teises relv, ringiliikudes ülistiilne ja tõeliselt sick. See tema veider huumorimeel pätte "pasteerides" ja neid muudmoodi peedistades töötas ja kassihiire mängu ohvritega oli huvitav jälgida. Ka pätid ise olid lahedad. Ei mingit suurlinna glamuuri, ühed suvalised joodikud jorsid naabruskonnast, lihtsameelsed ja hädapätakalikud. Plussid ka helipoolele, hästi kujutatud narkouimale ja briti töölisdraama fiilingule mis sobis sellesse gangsterislasherisse ülihästi. Kokkuvõttes justkui Funny Games pisikeses vaeses inglismaa linnakeses. Nii kahju vaid, et tõusvas tempos lõpuni ei vedanud, lavastaja hooletust pointi varjamisel sai vägagi saatuslikuks. 2,5/5

Mees kes tunneb 99-t viisi kuidas vastast paljaste kätega tappa. Kohalikud purjus pätid pole talle mingi õige väljakutse, vaid pigem vaikne treening.