The Alamo

The Alamo - John Lee Hancock 2004

"Remember the Alamo!", hüüdis ameeriklane ja lükkas mehhiklase lennukist välja. Selle lausegab lõpetab filmis An American Werewolf in London kohalik briti maakas oma anekdoodi ja kogu "Slaughtered Lamb´i" kõrtsis rüüpav seltskond purskub kooris südamest naerma, vaid kaks ameeriklasest turisti kõkutavad moepärast kaasa ja tunnevad end ebamugavalt. "Remember the Alamo! Loomulikult!", hüüatasin ka mina, läksin riiuli juurda ja puhusin tolmu seal juba aastakese kükitanud DVD-lt. Taaskordne piinlik lugu laenatud filmiga mille vaatamiseks aega ei leia ja lõpuks ununebki, vajudes vaikselt ja märkamatult teiste karpide vahele. Selline väike meeldetuletus teises filmis oli teretulnud, lõpuks saan kolmapäeval diski omanikule tagastada. The Alamo meenutas minule isiklikult kangesti Ronald F. Maxwell´i suurlavastusi nagu Gettysburg ja Gods and Generals, kuid kahjuks jäi maha nii oma haardelises massiivsuses kui ajastutruus väljanägemises, meenutades rohkem skautide sõjamängu kui võitlust maa ja jumala eest. Ka tegelased, ehk ameerika ajaloost tuntud figuurid olid kasinalt tutvustatud. Liiga palju oli rõhutud neid iseloomustavatele märkidele ( bowie-nuga, trapperi müts ) kui karakterite endi sügavusele, taustale ja tähtsusele. See on justkui tehes juttu punaterrorist Leninist aga räägime vaid ta kiilaspeast ja sonimütsist. Legendiga kaasnevat sentimenti oli rohkem kui aktuaalset ajastu tõepärast olustikku. Samuti tehakse vaataja haaramiseks ja pisarakiskumiseks ajaloolisi vigu, kuid üldstoori toimunust saab vaataja kätte. Aga ega ma ei virise ( liiga palju seda juba viimasel ajal tehtud ) ja võin ausalt öelda, et jäin selle sõjalise spektaakliga rahule. Alati on mulle meeldinud kindluse kaitsmised nii kirjanduses kui filmis ja kangelaslik Alamo läks samuti sinna žanri alla. Tükike ühendriikide ajalugu, mis tänu surnud mehe viiulimängule filmi lõpus, saab ühe punni vähem. 2,5/5

Alamo kaitsjad William Travis, James Bowie ja kurikuulus bowie-knife, ning legendaarne Davy Crockett.