An American Werewolf in London

An American Werewolf in London - John Landis 1981

Kunagi teismelisena sai seda filmi videolt vaadatud ja ei ütleks, et see siis mingit muljet avaldas. Hiljem olen filmist mitmeid kordi lugenud kui kultuslikust teosest ja tekkis arvamus, et noorena ei osanud ma asjale õieti pihta panna, vaatasin kui õudusfilmi, mitte aga musta komöödiat. Filmi uuesti üle tsekkides jäin aga ikkagi nõutuks. Polnud asi ühti nii äge ja naljakas kui review´dest lugeda ja horrorfilmidest rääkivatest dokkidest näha võis. Griffin Dunne laguneva korpsina ja medõevormis seksikas Jenny Agutter ( seitsmekümnendate üks kaunimaid naisi ) olid ainsad nauditavad tegelased ja tegid iga kord ekraanile ilmudes tuju heaks. Et New York´ist pärit juudipoiss verd tahab ja inimesi murrab oli teada teema ja selleks poleks vaja olnud isegi täiskuuööl vallanduvat libahundineedust. He he ! Mõistan muidugi, et aastal 81 oli tegu vägagi uuendusliku lähenemisega vanale, väsinud ja küürus libahundi teemale, omapärased võttepaigad ja oma aja kohta meeletud eriefektid, kuid mingeid ovatsioone see minus esile ei kerinud. Tavaliselt oskan ma end paremini seada ajastusse ja vaadata filmi nn. puhta lehena, arvestamata hilisemaid ületöötlusi ja arendusi. Mõnus oli vaadata aga rong oli juba ammu läinud, jäi üpris sarnane tunne 17 aastat tagasi kogetuga. 2/5

Need kaks screeni peaksid kõigile tuttavad olema.