Heavy Metal : Louder Than Life

Heavy Metal: Louder Than Life - Dick Carruthers 2006

Kaks tundi heviajalugu, hevilegende, hevimehi, hevinaisi ja loomulikult rikkalikult hevimuusikat. Dokumentaalfilm hakkas päris hoogsalt kui vanad rokipeerud arutasid esimeste hevimuusika mõjutajate ja innovaatorite üle. Hendrix põletas kitarri, Grand Funk Railroad rokkis täiega, Sabbathi esimene album näitas suunda ja Lemmy möirgas Ace of Spades´i - kõik see meenutas analoogset head meelelahutuslikku VH1 tunnist dokumentaali. Tunnile järgnes aga teine ja huvi hakkas vaikselt vaibuma. Kiiruga võeti läbi mind lapsepõlves huvitanud thrash-metal bändid ja hüpati kohe nu metalit lahkama, millest suurema osa haaras enda alla Korn´i ( bänd mis pole mulle ealeski istunud ) laulja hala. Teised rokkarid aga kiitsid takka kui kõva mees see Jonathan Davis on, näe julges isegi stuudios pala lindistamise ajal nutma hakata ja oma tõelised tunded plaadile salvestada. Fuck Off, mida girlie kama. Emo-Korn my ass! Silma ja kõrva riivas veel minu lapsepõlvekangelase Scott Ian´i jutt Anthrax´i pala "Indians" videos nähtud casual lookist. Sel ajal kui teised bändid ehtisid end neetide ja kettidega, ning glam´i meeste hulgas meikiminegi oli moeks, nägid Anthrax´i jorsid tõesti suva skeittarid ja tänavanoored välja. Scott seletas, et kõik kandsid mida tahtsid ja kellegi maitset ei surutud bändile peale. Kakskümmend aastat hilisemat kontsertvideot vaadates olid aga kõik ühtmoodi turnee särkides ja võin oma muna panti panna, et Scott "Hitler" Ian ise selle nõmeduse stilistiks oli. Ja siis veel se bändi soov nime vahetada kui 9/11´i järgselt puhkes ühendriikides paanika seoses ümbrikutes saadetud siberi katku ( anthrax ) pisikutega. Lasteaed! Kokkuvõttes pakkus dokumentaal nii mõndagi uut seoses metali kulgu inspireerinud isikute ja muusikaga, kahju vaid, et lõpus asi nii korniks ja panteraks ära kiskus. Pantera loomingul pikemat peatust tehes oli asjal vähemalt point - dokk oli pühendatud varalahkunud Dimebag Darell´ile, kuid see neverending Korn story imes täiega jõudu. Lisadest vaatasin vaid parimate metal albumite soovitusi ja natuke hevi-sugupuud, ülejäänute jaoks ei olnud lihtsalt enam mahti. Nii palju oli aga metal meenutusest kasu, et lubasin endale homme kuulamiseks võtta Slayer´i "Reign in Blood´i", Static-X´i "Wisconsin Death Trip´i", Slipknoti "Iowa" ja David Bowie "Ziggy Stardust´i". 1,5/5

"Kõik panevad selga selle särgi millega end kõige mugavamalt tunnevad."