Thursday, April 22, 2010

Uued Trash Can Dance blogi särgid on valminud!

HÕFF´i ajaks valmisid kaks uue disainiga blogisärki. Mõlemad liiguvad horrori ja müstika radadel ning kui ühe taust on selgemini adutav, jääb teine oma pildiga fantaasiat lennutama ning sobib mitme erineva verefilmiga kokku viia. Lisaks siiani edukaima Samurai särgi negatiiv, ehk valge pilt mustal särgil. Viimane on küll juba pool aastat üritustel ja sõprade jaoks käsimüügis olnud, kuid alles nüüd saan panna pildi ka oma blogisse.

Lisaks on saada veel vanu printe - KLIKKA JA VAATA!Label : Saatana kirik
Idee : Trash inspireeritud Antikristusest, teostus Joosep Soorsk
Siiditrükk, beež särk, trükivärvid värvid purpur, tumeroheline, tumesinine ja must.
Suurused : S, M, L, XL + naiste M, L (B & C Collection´i paksem kangas)
Hind : 170 krooni Label : Slasher
Idee : Trash inspireeritud slasher-horrorist, teostus Joosep Soorsk
Siiditrükk, must särk, trükivärvid värvid punane ja valge. Logo seljal, mitte ees nagu pildil valesti on kujutatud.
Suurused : S, M, L, XL + naiste M, L (B & C Collection´i paksem kangas)
Hind : 140 krooni
Label : Samurai 2
Idee : Trash inspireeritud Roningaist, teostus Joosep Soorsk
Siiditrükk, must särk, trükivärvid värvid punane ja valge.
Suurused : S, M, L, XL (B & C Collection´i paksem kangas)
Hind : 135 krooni

Kellel huvi võib saata maili aadressile gtm242(ätt)hot.ee ühes enda poolt välja valitud suurusega või võtta minuga ühendust teisi kanaleid pidi. Postiteel tähitud pakiga Eesti piires lisandub postikulu 40.- krooni ja Euroopasse saates 60.-

Tänan!

The Young Lions

The Young Lions - Edward Dmytryk 1958

Hea raamat ja film oli samuti selline... rahuldav. Kõige rohkem riivas silma vanadele filmidele omane komme palgata noori inimesi mängima vanad kõbid. Kui 34 aastane Marlon Brando veel ääri-veeri kõlbas, siis 41 ühe aastane Dean Martin nägi küll välja nagu mõne õnnetu alkohoolikust parmustunud vanaisa ja iga ei ehtinud ka 38 aastast Montgomery Clift´i. Viimane kusjuures oli tõesti rollis mis nõudis kahekümneaastase tarmukust ning välimust, mehel ju noor pruut ja puha. Viiekümnendatel ei pööranud võib-olla tõesti keegi näitlejate välimusele ning sealt paistvale eale tähelepanu, kuid nüüd kus juba mitu aastakümmet on noori mänginud noored ja lapsi lapsed, torkab selline asi eredalt esile.
Teine nõmedus oli tegelaskuju selgeks mängimine. Brando oli sakslase rollis ja pidi loomulikult saksaseguse aksendiga inglise keelt haukuma, kuid Montgomery Clift? Kas tõesti oli vaja juudi näitlemiseks käituda nagu elatunud rabi - väänata käsi, tõmbuda küüru, kokutada ning voolata nagu mesi? Te ainult vaadake stseeni kus ta räägib oma pruudi isaga, nagu juut templis aga mitte kosilane tütarlapse kätt palumas. 3/6
Kamp kahekümnendates noori.

HÕFF 2010

Küsivad siin sõbrad, et mida soovitad HÕFF´il vaatama minna. Ei oska ma siin midagi tarka öelda, ise tahaks vaadata Mike Davis´e Sex Galaxy´t, Adam Mason´i Pig´i, Tom Six´i The Human Centipede´t ja Sol Friedman´i lühifilmi Junko's Shamisen. Lühifilme vaatan võib-olla teisigi, kuid suurema osa festivaliajast kavatsen kulutada vanade sõprade ning uute tuttavatega lobisemisele, õllejoomisele ja suitsetamisele. Vahele Spa-mõnude nautimine, kohv ja saiakesed, pizza, supermarket, et osta mõni freaky alkoholijook ning kohalik hipsterite pesa nimega Ehte.Järgnevalt mõned varem nähtud ja hinnatud HÕFF 2010 kavas olevad filmid, klikkides lingile avaneb pikem tekst:

10/10 Tetsuo:The Iron Man - Shinya Tsukamoto 1989
Mina oma arvustust ei leia aga väidetakse, et sellise hinde ma pannud olin. Igal juhul õiglane hinne, sest Tetsuo on tõsine tükk rauda!
8/10 Wanderer - Rändaja - Robi Uppin 2009
Hästi tehtud film mis loo poolest ei ole vast kõige uudsem, kuid see-eest loob korraliku atmosfääri ühe õudusfilmi kohta. Eelista Eestimaist!
8/10 Stingray Sam - Cory McAbee 2009
Mõnus lihtsa huumori ja hea tundega film. Nalja, laulu ja prügiulmet.
6/10 Transfusioon - Tanel Rand 2009
Pool aastat tagasi vaadatud, kuid andsin sõna, et enne festivali ei kirjuta sellest sõnagi.
5/10 Vampire Girl vs. Frankenstein Girl - Yoshihiro Nishimura, Naoyuki Tomomatsu 2009
Liiga palju lobisemist ja liiga vähe goret, kuigi hetked mil verd purskab, on hästi tehtud ja isegi paari täiesti originaalse lähenemisega.
3/10 Nails- Andrey Iskanov 2003
Väga hea idee, kuid väga halvasti teostatud. Lugesin, et rahanappus ja pisike "võttepaik" aga see ei tohiks olla takistuseks, sest monteerides saab kõike tasandada, eriti juhul kui kõvasti materjali välja rookida.
3/10 Philosophy of a Knife- Andrey Iskanov 2008
Dokumentaalfilmina hea, kuid lavastajale sellest ei piisanud ning tunni jagu teaberikast materjali sai lisaks 3 tundi kunstipunnitamist ja artistlikku unelemist.

Homme näeme!

Synth Britannia

Synth Britannia : The Emergence of British Synth Pop - Ben Whalley 2009

Kui ma ei oleks pool aastat tagasi vaadanud Made in Sheffield´i, jäänuks käesolevast väheke parem mulje, sest vähemalt pool informatsiooni oli juba eelpoolmainitud muusikadokumentaalis välja pakutud ja seega oma uudsuse kaotanud. Aga muidugi ei alustatud elektroonilise muusikaga ega tehtud masinapiiksu vaid Sheffield´is, oma osa briti sündiskenele andsid ka Liverpool ning London, hiljem aga viis kogu aastatepikkuse soundipärandi maailmakaardile Basildon´ist pärit DM. Paar korda jäi mulje, et meeste mälestused võivad olla legendi suurustava lisaga, kuid muidu võis filmiga rahule jääda. Lasti head mussi ja oli ka uut ning põnevat teavet pakkuda. 3/5
Riided Dave´i seljas! Piinlik!

Filmiküsitlus - Freddy Psychoterrorist

Kui olin umbes 15 aastane, käis Freddy mulle hirmsat moodi pinda, et ma talle oma nahkkirsadest ümbertehtud massiivsed omanäolised saapakolakad maha müüksin. Minule olid need natuke suured ja Freddy tundus oma nõudliku tooniga väheke hirmuäratav, kuid esialgu hoidsin neist kottadest kinni ja käisin nendega kuni kevadeni. Siis enam ei pidanud mehe meelitustele ja ähvardustele vastu ja vahetasin temaga jalanõusid, saades vastu need gooti rokkari käimad mis terava nina ning viie-kuue rihmikuga. Freddy nägi nüüd minu saabastes välja nagu oi! ja mina justkui uusromantik aga see paistis meile mõlemale sobivat.

Parandus 12.05.2010. Freddy väidab, et saabaste vahetus võis toimuda hoopis tema kamraadi Allaniga ning käskis veel lisada mõned filmide nimed mis te leiate alt poolt.

Nimi: Freddy Grenzmann
Bänd: Psychoterror
MySpace: Psychoterror
Koduleht: Psychoterror

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?
2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

ken loach-cathy come home
mike lee-meantime
chaplin-modern times
kaurismäki-kõik
fassbinder-kõik ja eriti little chaos, heheh
comic strip presents

ja muidugi- SOYLENT GREEN

nojah, lisan selgitavalt veel paar-et oleks! de sica jalgrattavargad! bergmani vaikus jne., kõik vene filmid,hahahah ja jamaikalt the harder they come ning the rockers! heheh, selline hommikune tuju täna. tervitades, freddy. p.s. anonioni blow up is meeldib üle kõige see tühi park lõpus, see värv, see meeleolu, see tuul, see tulease, hahah.

anonioni, hahah-anonüümne a.k. heheh ja punk T! karotse, antonioni võis ju lahedaid filme teha aga kinostudija riia detektiivid on saaanr omaette! pane venkudelt petrovka 38 ka, nime pärast!


3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

ravenous soundtrack
no ja nii edasi!

Tänan Freddy!
Kaader filmist Meantime.

Wednesday, April 21, 2010

Stingray Sam

Stingray Sam - Cory McAbee 2009

Cory McAbee teeb vaatajale juba suure teene sellega, et tema film on täpselt paraja pikkusega, ehk paar sekundit vähem kui tund aega. Ja siis pakub veel lisaks õhkõrna, kuid mõjuvat meelelahutust just sellises sobivas doosis, et õnnis naeratus püsib pidevalt huulil ning kaks korda kümne minuti jooksul tuleb ka naeruturtsatus lisaks. Vahele paar totakat ideed mis vaatamata oma habetumisest ikka ja jälle kreenis meelega vaatajal tuju tõstavad, mõnusa sättinguga animatsiooni ja tõelist meisterlikkust odavate dekoratsioonide ning butafooria kasutuses. Film on klass näitamaks kuidas on võimalik kõigil teha üks korralik ulmeplärtsatus, kui sul on sõpradeks arvutigraafik, animaator ja muusik ning perekonnakokkutulekul veel hunnik sugulasi kes nõus veerand tundi oma süldisöömise ajast sinu kätte usaldama. Ega sa peagi kohe tervet georgelucaselikku eepost valmis väntama, piisab kümnest minutist ja hiljem teisest ning kolmandast ja omades head maitset lisaks laiale silmaringile, saadki lõpuks tehtud täispika ulmeseikluse mis muutub kultuslikuks juba mõne promofoto kaudu.
Cory ei tee midagi erilist ega ainulaadset aga ta teeb seda hea tunnetuse ja pingevabalt, segades ühes potis kokku punarohe-aktivistide ühiskonnasatiiri, ajalehekioski viiepennised sci-fi ja metsiku lääne koomiksid, vodevillimuusika koos klounidega, cyberpunk electrotuleviku hyperideed, väikeste tüdrukute roosade ponidega muinasjutud ning Futurama deleted stseenid. Lisab killukese exploitation-kino, maitsestab kogu asja absurdiga, valab "Nintendo Super Mario Bros." nimelisse vormi ning lõikab kuueks enam vähem ühe suuruseks tükiks. Lapsed sööma! 4/5
Kosmosekauboi Stingray Sam pisikese robotina.

Live and Remember - Живи и помни

Zhivi i pomni - Aleksandr Proshkin 2008

Aleksandr Proshkin´i Cold Summer of 1953 oli niivõrd hea ajastudraama, et uurisin veel mehe hilisemat filmograafiat ning panin näpu käesoleva linaloo peale. Ja pettusin. Lavastaja on taas suurepäraselt kuvanud metsadesügavuses ja jõgede vahel asuva Siberi kolkaküla elu, kuid dramaatika jäi liiga personaalseks ja näitlejatevaheliseks, ega pääsenud läbi telekaekraani minuni. Kauge suhtedraamana ei pakkunud midagi, olustiku ja ajastu kujutajana oli hea, kuid puudus uudsus, see lavastaja eelpool mainitud filmile Cold Summer of 1953 omane oskus keelatud mõtteid ja teavet filmi sisse paigutada. 2,5/5

The Memory Thief

The Memory Thief - Gil Kofman 2007

Lugu kahekümnendates eluaastates noormehest kes vabal ajal käib oma voodihaiget ema haiglas külastamas, loeb raamatuid, kisub katkematult suitsu ning hulgub niisama. Juhuslikult satub tema kätte videosalvestis HOLOCAUST´i üle elanud juudui mälestustega ning noormehes tärkab huvi rohkem massimõrvast teada saada. Mõne aja pärast aga on huvi kasvanud sõltuvuseks, järjest rohkem ja rohkem ahnitseb ta enese sisse võõraste inimeste mälestusi ning läbi selle ka muret ja valu. Ta läheb tööle HOLOCAUST-i mälestusi lindistavasse firmasse, külastab templit, püüab sõbruneda valitud rahvaga ning proovib isegi heebreakeelseid palveid lugeda. Puudu jääb vaid eneselt eesnaha lõikamine. Lõplik lihv jäi justkui puudu aga muidu mitmeid muigama ajavaid ja mõtlema ärgitavaid momente pakkuv draama mittejuudist kes püüab süviti mõista juutide kannatusi, kuid ometi jääb ringist väljapoole. Goina ei oodata temalt sellist erksat huvi ning ei usuta, et keegi võiks tõsiselt nende rahva kannatusi südamesse võtta. Mittemõistmisest tekkiv barjäär aga lükkab noormneest järjest rohkem edasi, muutes ta enam ja enam Teise Maailmasõja ajal juhtunud tragöödiast sõltuvaks hetkeni mil kõrgendatud huvi hakkab muutuma maniakaalseks kiindumuseks. Film näitab situatsiooni kus HOLOCAUST´ist üleküllastunud maailm on nii enesestmõistetavalt pinnapealne, et inimest keda see teema tõsiselt puudutab, tundub rumalana. Tundub juutidele endile kiiksuga olevat, kuigi põhimõtteliselt peategelasega sarnast suhtumist oodatakse meilt kõigilt seoses HOLOCAUST´iga. Kui palju on palju uskuda sellesse? Kust läheb piir puhta empaatia ja HOLOCAUSTitööstuse toetamise vahel? Mõned naeruväärsed momendid ja liigne rutakus, kuid kokkuvõttes oli loodud väärt situatsioon mitmete valukohtade välja toomiseks. Soovitan mina teile ja tänan Lühiühendused blogi soovituse eest! 4/5
Samastumise viimane staadium.

Filmiküsitlus - Mart Kalvet

Mida ma siit Mardi vastustest välja loen? Mees on vaadanud filmi 23 ja soovitab seda teistelegi. Jutt järgmine, et aasta tagasi võttis ta minuga ühendust ja palus, et ma talle selle filmi kusagilt otsiksin, mida ma ka, raisates heal määral oma vaba aega ning hinnalist ratiot, tegingi ning teatasin Mardile, et lõpuks sain sulle selle filmi. Mees lubas peatselt järgi tulla, kuid ei ole seda siiani teinud ja nüüd näen, et tal film juba vaadatud. Lubage siis küsida, et miks mind üldse tülitada ja miks ma üldse vaeva nägin, kui seda vaja ei olnud? Lollitas ja narritas Mart mind järelikult oma palvega, sundis tühja jooksma. No sellest neli aastat tagasi toimunud analoogsest juhtumist Eat the Rich filmi´ga ma üldse ei räägi, see on samuti siiamaani Marti ootamas. Oehhh!!!

Nimi: Mart Kalvet
Bänd: Taak
MySpace: Taak

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Mulje ei pea alati olema positiivne, et olla väga tugev, aga tugevat halba muljet jätnud filme samas ei tahaks väga meenutada... Kardan, et ei suuda täielikult unustada taoliseid hiljutisi teoseid nagu “G.I. Joe: The Rise of Cobra” või “Get Smart”. “Transformers” on peaaegu meelest läinud. Väga halvasti on seni välja kukkunud kõik katsed ekraniseerida Vonnegutti; “Slaughterhouse-Five” on kohutav. Samuti Truffaut’ üritus Bradbury “Fahrenheit 451”-st kunstiline film teha.

Ma ei tea, kas mul on lemmikfilmi, aga kui üritan mõelda oivalisematele linateostele, meenub esmalt “Brazil”, siis “Fargo”, ja siis juba Gilliami ja Coenite muud filmid. Jari Haloneni “Joulubileet” on mälestustes väga hea film, aga mu VHS sellega kadus juba kümme aastat tagasi ära ja ühelgi tuttaval seda filmi pole, nii et ma ei saa üle vaadata ja otsustada, kas see ikka oli hea. Vaatamisjärge ootavad “Moon”, “Krabat” ja “Eternal Sunshine of the Spotless Mind”, millest juba eeldan häid elamusi. Tõenäoliselt olen hetkel unustanud mitu oivalist teost, aga eks ma võin neid ju Su blogikirje kommentaariumisse lisada, kui need ükshaaval meenuma hakkavad.

Dokid ja pseudodokid meeldivad; viimastest on seni lemmikud “Forgotten Silver”, “Cocorico monsieur Poulet” ja “Relics: Einstein’s Brain” (ma ei ole siiamaani päris kindel, kui suur osa sellest on “pseudo” ja kui palju “päris”). Viimati vaadatutest oli üsna võimas “Collapse” — sünge lugu ühe kergeuskliku ja surmani ära hirmutatud mehe aeglasest vaimsest hääbumisest ei tohiks olla naljakas, aga on. Kui tuju on halb, võib alati vaadata R. A. Wilsoni intervjuufilmi “Maybe Logic”.

Teadussaadetele, loengute ja debattide videosalvestistele ning tõsiteaduslikele dokkidele üritan vastukaaluks end pidevalt kursis hoida kõiksugu ebateadusliku jama ning vandenõufilmindusega, aga kuna kahjuks on siiralt opakate friikide kunagisest pool-põrandaalusest, põlve otsas tehtud nišikinost nüüdseks saanud suur äri Alex Jonesi, Glenn Becki ja muude “rahvameeste” jaoks, siis ei jaksa täies mahus käru peal püsida. Sellest vallast oli viimane halb elamus Rodrigo H. Vila “Secret Societies” — ja ma ei räägi siin faktivigadest ja jampslikest spekulatsioonidest, vaid kirjavigadest ja tuimemast tuimast lavastusest.

Eriline nišihuvi on mul uimastite-teemaliste dokkide vastu. Headest tõstaksin esile selliseid nagu “American Drug War: The Last White Hope”, “The Union: The Business Behind Getting High” ja “Waiting to Inhale”; halbadest “Super High Me” ja “Totally Baked”. Samateemalistest mängufilmidest on oma väärtuse säilitanud “Drugstore Cowboy” (jah, ma tean, Matt Dillon... aga mis siis? Tom Cruise on ka õudne ja sainetoloog, aga “Interview with the Vampire” samas täiesti okei armastusfilm); väga rämedalt halb narkotriller on aga näiteks “Pineapple Express”.

Minupoolne küsimus filmifriikidest blogilugejatele: mitmes ülalpool loetletud filmis teeb kaasa William Burroughs?

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Väga mõnus ajastutruu nostalgiline draama ja tõenäoliselt üks väheseid tõepäraseid häkkerifilme üldse, “23 — Nichts ist so wie es scheint”. Sealt hüppab ka kümnekonnaks sekundiks Robert Anton Wilson läbi, aga mitte see pole tähtis. Ma arvan, et seda filmi peaks vaatama igaüks, kes kõikvõimalikke tõestamatuid vandenõuteooriaid liiga tõsiselt kipub võtma. Teadusdokkidest jättis viimati positiivse mulje “The Elegant Universe” — väga hea materjal vaatamiseks, kui ajukäärudevahe vajab loputamist mürgisest prahist nagu “What the #$*! Do We (K)now!?” või “Zeitgeist”. BBC sari “Atom” on samuti kütkestav kraam. Füüsika rokib!

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Väga positiivselt üllatas High On Fire viimane album, “Snakes for the Divine”, samuti Asteroidi “II”, mis võib olla seni parim Rootsi bändi täispikk plaat, mida olen kuulnud. Eesti hiljutistest asjadest meeldib Opium Flirdi värske EP. Talboti esikalbum avab end iga kuulamisega üha rohkem. Raadiost kuulsin hiljuti Liarsi “Sistserworldi” tutvustust ja see äratas kohe suure huvi bändi vastu; julgen teistelegi soovitada. Kannatamatult ootan, et minuni jõuaksid Phloxi ja Voo viimased üllitised.

Tänan Mart!
Ülemise foto autor on Arno Mikkor, all kaader filmist American Drug War: The Last White Hope.

High Plains Invaders

High Plains Invaders - Kristoffer Tabori 2009

Westernit ja tulnukaulmet siduv kräppfilm, sedalaadi kino mida peab aeg ajalt vaatama, et lasta meelel puhata. Soovitavalt peale rasket väsitavat tööpäeva kui aju ei oleks suuteline enam ühtegi tehet tegema ning silmadest püsiks avatuna vaid üks ja seegi vaevu. Ega viriseda ole midagi, tegu tõeliselt halva filmiga mis esimese 20 minuti jooksul näitas ära kõik mida pakkuda oli ja siis püüdis sama teemat venitades lõpuni välja minna. Kui ma õieti mäletan, siis oli vist üks Tremors´i sarja film ka kauboide aega paigutav aga vähemalt mitu korda parema fiiliga. 1/5

Rhythm Thief

Rhythm Thief - Matthew Harrison 1994

Taas üks film mis minu jaoks defineerib indiekino ning teeb seda täpselt nendes vormides ja värvides nagu see olema peaks. Teeb seda päris perfektselt. Jah, võrreldes kümne aasta taguse kogemusega, tundus lõpp nüüd liiga labane ja ebarahuldav, kuid seda võib võtta ka kui loomulikku omas kontekstis, milleks on mainstreamlahenditele vastandumine ja austus euroopa uue laine eeskujudele, mingil hetkel vältimatu lahendina. See võib olla samahästi olla ainuõige ja ainuvõimalik, kui ka ülekasutust leidnud traagika sissetoomine ja väsimust tekitav situatsiooni kordumine. Rütmivaras räägib, nagu pealkirigi juba ütleb, mehest kes varastab helisid, tehes seda salajase live´ide lindistamise ning bootleg´ide müügiga. Tegevuskohaks NY Lower East Side´i tänavad kus peale töötute, päevavaraste ning narkomaanide, annavad tooni ka uued undergroundmuusika vormid ning esinevad bändid kellest saavad homse päeva superstaarid. Filmis võtab paiga hinge kokku situatsioon kus narkojoobes tüüp tuleb peategelaselt küsima, et mida sa müüd ja kui viimane vastab, et uusi tjuune, siis lubab junkie kohe osta, küsides veel igaks juhuks üle, et mis see on, kas uus smack või mingi veider hero. Filmi võlu peitub just sedalaadi momentides - pisikesed dialoogikatked tõepärases ümbruskonnas, tajutav realistlikus justkui oleks lavastaja teinud filmi mõnest oma sõbrast või tuttavast. Väga maalähedane, odav ning tänu muusikateemale ka huvitav, tõeline indiekino nagu mainisin kohe alguses. Lemmik juba viisteist aastat ja ka edaspidi. 4/5
Kohalik muusikakunn kellelt saab alati värsket uut soundi.

Sonic Youth - Live At Metroplex

Sonic Youth - Live At Metroplex, Atlanta, U.S.A. 1987

Schizophrenia
Tom Violence
White Kross
Kotton Krown
Stereo Sanctity
Brother James (cut)
Pipeline
Tuff Gnarl
HotWire My Heart
Beauty Lies In the Eye
Expressway
PCH (cut)
Ticket to Ride
Beat on the Brat

VHS-ist konverditud DVD mis libistas nii vaikselt ja saladuslikult end minu mängijasse, et märkasin end peale paari lugu mõtlemas, et mis kuradi bändi ma nüüd kuulan. Kaamerapilt oli ka just hetkel kaugelt ja uduselt võttev ning läks paarkümmend sekundit enne kui Sonic Youth´i ära tundsin. Aga nende varasemad plaadid on minu jaoks nagunii vaid paar korda läbi kuulatud ja sedagi nii varajases nooruses, et pole imestada midagi kui helide järgi tuvastamisraskused tekkisid, minu jaoks on ikka Daydream Nation, Goo ja Dirty ning Ciccone Youth´i The Whitey Album.

Bread Day - Хлебный день

Chlebnyy den - Sergei Dvortsevoy 1998

Olustikupilt vene külast mille pensionäridest elanikud hommikul lükkavad raudteele jäetud leivavaguni haruteed pidi oma poeni, laadivad kastid maha ning asuvad siis järjekorda, et need leivad-saiad osta. Võrdselt külaelanikega saavad ekraaniaega ka igal pool ringihulkuvad kitsed ja koerad ning kolmandiku võtavad enda alla panoraamvaated külast. Hommikul lükatakse vagun jälle peateeni tagasi ning mõne päeva pärast tuleb kogu tegevus taas läbi teha - lükata vagun külla, müüa-osta leivad ja tagasi. 24 tundi ühes lumme mattunud vene külas. 3,5/5
Romeo ja Julia kuulus rõdustseen kitsede esituses.