Spice Mouse - About The First Bee Stings

Spice Mouse - About The First Bee Stings
Trash Can Dance 2011
TCD13 CDR

1. The Book Of You  3:04
2. Syrrealist  4:00
3. The Whitest Vampire  2:27
4. Wake Me Up!  2:57
5. Bees In My Sleeves  2:52
6. Wars Of Forgetfulness  3:55
7. Waves Of Time  3:02
8. End It Now  2:47


Kestvus 25 minutit ja 13 sekundit.
Limiteeritud 49 tk.
Sõnade ja muusika autor Laura Vunk, va. träkk nr 3 kus muusika autor on tuvastamata.

Valik Spice Mouse´i parimatest ingliskeelsetest lugudest. Lo-fi magamistoapop oma eheduses, sisse lauldud mp3-e mängijasse ning lisatud elektroonilised taustad. Armas ja vahetu nagu esitajagi.

Kujundusidee algas all olevast gif-ist mille Spice Mouse oli oma MySpace´i lehele postitanud. Eks see tagurpidi rist oli veits selline hipster black metal ja witch-house teema, aga tundus sobivat ning nii sündis mõte lasta see rist ning tagakaane tekstid siiditrükis kanda CD karbi kaanele, mis andis võimalse vahetada lihtsalt kaanepilte. Lõpuks sai trükitud nii 49 erinevat front coverit kui ka tagakaane pilti, kasutades muusika autori Laura Vungi enese tehtud fotosid. Iga plaat on erinev, iga plaat on unikaalne.

Plaadi hind 6 eurot. Postikulu 1 euro tavalise saatmise ning 3 eurot SmartPostiga kohaletoimetamise eest. Huvi korral võtke ühendust gtm242(ÄT)hot.ee.  Head eesti muusikat ei ole kunagi liiast!

Spice Mouse - The Whitest Vampire by Trash Can Dance

49 erinevat kaane ja tagakaane fotot ja mussi.

Spice Mouse - Kivi mu rinnataskus on sinu EP

Spice Mouse - Kivi mu rinnataskus on sinu EP
Trash Can Dance 2011
TCD12 CDR

1. Kevadtants
2. Kivi mu rinnataskus
3. Tunde tiivul
4. Veretasu

Kestvus 11 minutit ja 57 sekundit.
Limiteeritud 49 tk.

Kaanekujunduse joonistuste autor Elina Sildre.
Muusika ja sõnade autor on Laura Vunk.

Tagasihoidlik kena ja hingega valik Spice Mouse´i eestikeelsetest lugudest. Träkk "Kevadtants" ilmus Villem Valme poolt kokku pandud "Toatuur 2" CD-l, "Kivi mu rinnataskus" oli septembris 2011 R2-e nädala demo ning "Veretasu" leiate TCD "HÕFF-i" kogumikult.Spice Mouse on mu suur lemmik olnud sellest kevadest saati ning tunnen rõõmu, et sain temaga väheke "kaastööd" teha.

Kaanekujundust välja mõeldes oli koheselt kindel, et vaid Elina Sildre suudab joonistada sobiliku pildi ühest väikesest kivi sisse kinni jäänud linnukesest, suured tänud talle vaeva ja vastutulelikkuse eest. Pilt on kantud siiditrükis mustale kartongile, digipaki siseküljel on ümbrik millest leiate postkaardi artisti fotoga ning kaardi tagaküljelt luuletuserea või joonistuse. Iga postkaart on erineva pildi ning tekstireaga. Plaadi enese puhul kasutasin topeltprinti, ehk siis tavalist kleebistrükki ning küljele kus on muusika, lasin lüüa veel termotrükis kibuvitsaväädid.

Plaadi hind 6 eurot. Postikulu 1 euro tavalise saatmise ning 3 eurot SmartPostiga kohaletoimetamise eest. Huvi korral võtke ühendust gtm242(ÄT)hot.ee.  Head eesti muusikat ei ole kunagi liiast!

Spice Mouse - Kivi mu rinnataskus by Trash Can Dance

49 erinevat postkaarti ja mussi.

Darkland Fire II - Neofolgi ja tumemuusika festival Rakveres

Kohtume 03.12.2011 Rakveres festivalil Darkland Fire II, soovitan külastada ainulaadset ägedat üritust!

Sel aastal saad festivalil näha ja kuulda järgmiseid artiste:

SIMONE "Hellvis" SALVATORI (Spiritual Front) /IT/suicide pop/
Simone unikaalses, vahetus, emotsionaalses ja jõulises sooloesituses tulevad ettekandele lood nii Spiritual Fronti uuemast kui ka vanemast loomingust. Teda, südametemurdjast lauljat ja kitarristi, on sageli kutsutud ka Itaalia Nick Cave´iks või Johnny Cashiks. Spiritual Fronti muusika ületab erinevaid žanripiire ja segab omavahel rafineeritud kirglikku poppi, tumeromantilist folki, neoklassikat, rocki, new wave´i, swingi, nurjatuid tangorütme ja elegantseid lõunamaiseid võnkeid ning spagetivesterni mõjutusi. Unustamatu kontserdielamus, mida lihtsalt peab kogema.

NAEVUS (Lloyd James)/Suurbritannia/acoustic modernism/
Lloyd Jamesi minimalististlik ja mitmetahuline akustiline sooloprogramm, mis hõlmab lugusid tulevaselt uuelt albumilt „The Division of Labour“ ja läbilõiget Naevuse varasemast klassikalisest loomingust. Järgmise aasta alguses ilmuva „The Division of Labour“ näol ongi suuresti tegemist Lloyd Jamesi sooloalbumiga.

CLAUSTRUM /Läti/martial industrial, neoclassical, ambient/
Claustrum Riiast on üks Läti industrialmuusika pioneere. Juba alates 1992. aastast on nad eksperimenteerinud industrial ja elektroonilise muusika stiilidevaheliste barjääride ületamisega. Läbi aegade on nende muusikas olnud dark wave'i, sümfoonilise ja industrial muusika elemente, kuid viimasel ajal liiguvad bändi heliteosed rohkem neoklassika, martial industriali ja power elektroonilise helikeele suunas.

MAA /FI / lounge, folk, psychedelic, pop, ambient/
MAA sünteesib omavahel erinevaid muusikastiile ja -mõjusid, mis ulatuvad lounge´st folgini ja popist ambientini, moodustades kokku ainulaadsed ja terviklikud muusikapalad, millel on omanäoline lähenemine muusikasse ja ümritsevasse maailma.
MAA debüütalbum „Tuhkankantaja“ ilmus 2010 aastal. MAA tuumik on kolmeliikmeline ja koosneb erineva muusikalise ja subkultuuride taustaga kogenud muusikutest - Aki A.Cederberg (Halo Manash), Juha J.A.Kettunen (Somnivore, Slave's Mask) ja Mikko I.Pöyhönen (Tuhat Kuolemaa Sekunnissa). Bändile on abiks olnud nende sõpradest muusikud, sealhulgas näiteks legendaarne John Murphy (Knifeladder, Shining Vril, Death In June, ad infinitum), Risto-Matti Salo (Pimentola) ja Fredrik Löf (Velvet Desperados). Kaks viimatinimetatut astuvad MAA koosseisus lavale ka Rakveres. MAA esimene ametlik ülesastumine leidis aset käesoleva aasta augustis USA neofolgi legendi Blood Axis soojendajana Helsingis. Esinemine Darkland Fire II raames on bändi teine ametlik kontsert ja esimene väljaspool Soomet.


DRY GREED /UK/harsh industrial/
Õrn ja naiselik Edel Braun manab oma süntesaatorist esile üsna karme ja jõulisi industriaalseid helimaastikke.

CHAOTIC DIMENSION /EE/experimental psychedelic trance/
Noore Pärnu artisti omapärane IDM, mis on segatud psühhedeelse trance´iga, saateks muusikaga ideaalselt sobituv videopilt, mis kokku moodustavad kaasahaarava mitmetahulise terviku.


Üllatusi on oodata veelgi.

PILETID:

EESTIS - http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/rock_ja_pop/?concert=95626

LÄTIS - http://www.bilesuserviss.lv/lat/concerts/muzika/roks_un_pops/?concert=95626

LEEDUS -http://www.bilietupasaulis.lt/lit/bilietai/koncertai/rokas_ir_pop/?concert=95626

HELSINGIS - http://www.piletilevi.ee/fin/myyntipisteet/mp_helsingi



E-pileti ostmiseks otse korraldajatelt saada kiri aadressil darklandfire@gmail.com

Darkland Fire pileti hind novembris on 19 EURi, detsembri esimestel päevadel 24 EURi ja ukselt 27 EURi.

Müüki tuleb kõigest 225 piletit, sest soovime tagada vahetu atmosfääri ja mugava olemise kõigile festivali külalistele.

Vaata ka Darkland Fire lehte facebookis ja festivali kodulehte Darkland Fire.

Kohtumiseni festivalil!

We Are What We Are

Somos lo que hay - Jorge Michel Grau 2010

Papa kooleb Supermarketi ees toidumürgitusse ja pere, kaks poega, tütar ning ema, jäävad ilma elatajast. Seda nii mitmeski mõttes, sest esmalt parandas isa kellasid ning pidas turul väikest müügipunkti ja teiseks tassis ta aeg ajalt koju surnukehasid mille kallal perekond maiustas. Ise surm on muserdav, kuid veelgi enam häirib peret lähenev "rituaalipäev" mille sees peavad nad kindlasti värsket inimliha maitsa saama ning pere naisvägi saadab teismelised pojad ohvrit otsima. Jahipidamine aga polegi nii lihtne kui isa tööd kõrvalt vaadates tundus ning edutul söögiotsingul pannakse proovile peresidemete tugevus.

Üsna tavaliselt kõlav lugu, kuid siin oli mitmeid omapäraseid peeni nüanse, alates sellest, et tüüpilise kannibalislasheri asemel ei olnud veretöid üldsegi nii palju kui eeldada võis ning lõpetades müsteeriumitega mida vaatajale lõplikult lahti ei seletatud, vaid jäeti iga ühe enda fantaasia hooleks. Minu jaoks üks igati lahe thriller, selline väheke superhead horrorit The Hamiltons´i meenutav tume veriste koomiliste momentidega omalaadne peredraama kannibalidest Mehhikos. 3,5/5

Noored inimsööjad.

Many Wars Ago

Uomini contro - Francesco Rosi 1970

Easimene Maailmasõda, Austria-Itaalia rinne. Diviis on just teinud ohvriterohke taganemise strateegiliselt tähtsalt mäetipult, kui tund hiljem saabub käsk see taas tagasi vallutada. Koheselt see muidugi ei õnnestu ning sõdurid kaevavad end mäe jalamil masse, tehes aeg ajalt ohvriterikkaid väljatunge vaenlase positsioonide suunas. Inimhing ei maksa midagi ning vanakooli pöikpäine kindral saadab mehi järjest uutest ideepuhangutest kannustatuna selgesse surma. Distsipliin on A ja O ning samaväärne hulk kui sureb vaenlase kuulist, saadetakse ka reaalsust mitte tajuvate vanemate ohvitseride poolt mässukatsete, enesevigastamiste ning deserteerimiste pärast mahalaskmiskommando torude ette. Lihtne ja selge sõjafilm kust puudusid suured sõnad ja teod, sest lavastaja oli eelistanud ajaloolist täpsust ebarealistlikule kangelaslikkusele. Pilt rindelt. Suurepärane sõjadraama. 4/5

Alumisel pildil on itaalia armee salarelv, ehk Toleedo terasest raudrüüdega varustatud okastraadilõikajad kelle ülesanne oli vaenlase kuulipildujatule all ründavale väele tee vabastada.

The Lost Skeleton Returns Again

The Lost Skeleton Returns Again - Larry Blamire 2009

Hiljuti päris Metsavana, et kas kuuekümnendate stiilis järgitehtud filme pole kusagil leida ja mulle meenusid sellega seoses Larry Blamire´i viiekümnendate fantasy-seiklust, mõrvamüsteeriume, õudukaid ning ulmefilme parodeerivad linalood. IMDb-s lavastaja nimele klikkides selgus, et The Lost Skeleton of Cadavra, mis mulle väga meeldis, on järje saanud ning ootusõhinaga asusin seda kohe juhetpidi kodupoole manama. Õhin ei olnud siiski õigustatud, sest nagu järjelugude puhul ikka, jäädi oma originaalile tugevalt alla. Mure oli selles, et tegevust nappis. Naljadega võis rahule jääda ning "the lost world´i" stilistika ning tegevuspaik sobisid hästi, kuid tegevust ennast oli tõesti napilt ja seda isegi viiekümnendate b-filmi mõistes. Larry Blamire on mõnus parodeeria, aga alati ei kuku nii hästi välja. 2,5/5

Cadavra kadunud skeleti pealuu oli seekord inimesi tüütamas. Näha sai aga ka kõiki esimesest filmist tuttavaid tegelasi, kaasa arvatud nõtke Animala.

The War You Don't See

The War You Don't See - Alan Lowery, John Pilger 2010

Tihti taban ma end imestamas, et kõik inimesed eestis ei kuulagi Imandra Lake´i, Opium Flirti või kasvõi Epliku mis ometigi tundub minu jaoks üsna laia levikuga, et mitte öelda suisa mainstream muusika. Ja ma taban ennast ka imestamast, et kas siis kõik inimesed maailmas juba ei teagi kuidas meedia nendega manipuleerib ning kuidas nad uudistenäljas haaravad ja edastavad kontrollimatult kõike. Kuidas meedia on kallutatud, ebaobjektiivne ning kõrgemalt poolt ette antud juhista järgi tsenseeritud. Ja nii ma siis imestan, et ikka veel lavastatakse selliseid dokke nagu käeslev mis valgustab meedia võltslikku erapooletust uudiste kajastamisel. Peaks juba nagu kõigile ammu täiesti selge olema? Aga eksin mina, kõik ei kuula Opium Flirti ega sea kahtluse alla teleuudiseid ja seega on sedalaadi dokumentaalfilme vaja. Minu jaoks olid dokumentaalis huvitavamad kohad need kuidas legendaarne John Pilger pinnis telejaamade bosse ning võttis ajakirjanikelt vastu patukahetsusi, kus viimased kurtsid, et nad tõesti südamest arvasid Iraagis olevat massihävitusrelvi, uskusid 9/11 ja saddam Husseini seotusesse ning lihtsalt unustasid suures erutuses enne avaldamist  kõiki fakte uurida ja tunnistajaid küsitleda. Kuld materjal enese puhtaks pesemisest. 3,5/5

Alumisel pildil on haruldased kaadrid sellest kuidas USA armee hävituslennukid "valavad" Bagdad´i peale põletavat fosforit mille kasutamine militaarotstarbel on keelatud.

Maus

Art Spiegelman - The Complete Maus: A Survivor's Tale
Pantheon Books 2003

Tänud Opsile, kes teadis täpselt millist sünnipäevakinki ma ihalesin! Jajah, Maus kui indiekoomiksi verstakivi oli mul siiani lugemata, kuigi neelud olid käinud juba tosinkond aastat. Lõpuks sain veel oma isikliku eksemplari, mis võiks parem olla, seda enam veel, et koomiks mulle tõesti väga meeldis. Kiitust tuleb jagada muidugi autori lähenemisele. HOLOCAUSTilugu ei jutustata vaid triibulistes riietes hiirtest kes okastraadi taga kükitavad, vaid samuti läbi koomiksikunstnikust poja ja laagri üle elanud isa jutuajamiste mis sisaldasid ohtralt musta huumorit ning juutidele isekloomulikke koomilisi situatsioone. Poeg intervjueeriomas isa oli hulga peenem ja huvitavam osa koomiksist kui aktuaalne isa jutustus sõjaaegsest Poolast.

Koomiksit võid HOLOCAUASTikajastajana pidada natuke revisionistlikuks ja pealiinist kõrvale kaldunuks, kuid samas demonstreeris see ka ilmekalt kollektiivse mälu ja meedia ajupesu toimemehhanisme kus isa kord räägib samast asjast isikliku meenutusena ja hiljem taas juhtunu ametliku poliitkorrektse versiooni. Wilkomirsikilikesse liialdustesse ei mindud, koomiksi autori isiklik vaatenurk andis meeletult juurde ning lõpuks oli tegu igati sümpaatse looga mis hoidus tagasihoidlikult teravatest toonidest ning pilas sümpaatiaga ka tegelasi endid.

Eraldi köited ja kõige uuem Mausikas.

Bandit Queen

Bandit Queen - Shekhar Kapur 1994

Kõige alamast kastist pärit 12 aastane plikatirts müüakse vanemate poolt lehma eest täismehele naiseks. Viimane viib noore kaasa koju ema majja kus tüdrukut mõnitatakse ning ega muidugi ka mees suuda pikalt kannatada kuni abikaasa vanemaks sirgub, vaid asub juba peatselt last vägistama. Viimane põgeneb mehe majast onu juurde, aga satub ka seal kõrgemast kastist pärit naabritega tülli ning satub politseijaoskonda kus kõik vuntsidega mendid teda maitsta saavad. Natuke hiljem vägistab teda kohalik bandiidipealik ning hiljem kogu küla mehed kes vaid soovi avaldavad. Vahele muidugi ohtralt peksu ja mõnitamist. Naine liitub lõpuks bandiitidega ja mõne aja pärast saab kohalikult allilmabossilt oma juhtimiseks isikliku röövlikamba, et alustada veerist võitlust teda mõnitanud suguvõsa vastu, maskeerides seda kastisõjaga.

Meie kurikuulus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper olevat kuulujuttude järgi seda filmi nähes täiesti segadusse sattunud, sest ühest küljest kiskus tema ultrafeministlik südametunnistus teda vägistatud ja väärkoheldud naisele kaasa tundma, samas kui tema mõistus käskis aga naist vihata, sest multikulti poliitkorrektsuses tuleb austada igat kultuuri ja selle religioosseid ning ilmalikke traditsioone, isegi kui viimaste järgi oli Phoolan Devi ikka lits mis lits. Rahva naerualune number 3 olevat päevi sisemiste vastuolude küüsis vaevelnud ning lõpuks leidnud, et parem kui ta seda üldse ei kommenteeri ega filmis nähtu üle vestlust alusta, vaid ikka vanas rajas edasi rühib, ehk siis nõuab oma raske töö eest uut palgatõusu ja kiusab spordientusiaste ja kirikuliikmeid entusiastlikult edasi, unustamata vahele sarjata ka mehi, heteroid ja valgenahalisi üldisemalt.

Aga võib-olla andis see india linalugu talle ka inspiratsiooni haarata ühel päeval pihku püss ning asuda tapma kõiki neid kes teda inetuks naiseks on nimetanud (35 870 ohvrit esialgasel hinnangul), muutuda tõeliseks eesti laante bandiidikuningannaks kes maksab kätte nii isiklike solvangute kui üldise ebaõigluse eest, sest siin teda ju kultuuritraditsioonid ei kammitse. Ja muidugi nõuab ta naisbandiititele meesbandiitega võrdset palka ning nigeeria jooksubandiitide ja geikristlike bandiitide kaasamamist, selge see!

Eluloofilm ühest tuntumast India röövlist (keda peetakse samuti vabadusvõitlejaks) oli põnev ja kaastunnet äratav, kuid samas ka selgelt tundega, et koostöös inglastega valminult tugevate lääne mõjudega. Kohalike jaoks tunduks see kogu oma vägistamiste, armukestega, peredtraditsioonide hulgamise ning alastusega lausa pornofilmina. Phoolan Devi alustas peale vanglast vabanemist poliitikukärjääriga, kuid mõrvati kättemaksuks minevikus korda saadetud hirmutegude eest, aga sellest film enam ei räägi. 3/6

Lugesin netist, et Phoolan Devi´t mänginud näitlejanna on oma reaalse eeskujuga võrreldes täielik kaunitar.

Red Hollywood

Red Hollywood - Thom Andersen, Noël Burch 1996

Thom Andersen´i Los Angeles Plays Itself meeldis mulle väga ja seetõttu võtsin kavva ka mehe varasema dokumentaali mis räägib USA stsenaristidest ja lavastajatest, keda neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alul toimunud nõiajahi käigus kommunismis süüdistati. Väheke juttu tehakse Un-American Activities Committee tööst ja tagakiusamistest, kuid põhirõhk on filmidel, mis sisu tõttu komitee liikmetele kommunismi õhutavate linalugudena tundusid. Tänapäeval võivad muidugi mitmed seosed naeruväärsed tunduda, kuid kommunismi pisikut levitavateks töödeks peeti siis igasugust sotsiaalkriirtikat, ametühingute töö näitamist ning samuti linalugusid naistest kes ise oma saatust seades karjääri tegid, loobudes koduperenaise rollist. Viitamamine rassismile võis tuua kaasa süüdistuse ja anakdootlikult ka sõjaaegne propagandafilm kus selle aja liitlase Nõukogude Liidu kolhoosielu liiga maapealse paradiisi moodi kujutati, kuigi filmi valmimise ajal seda just nõuti. Ja muidugi ei tulnud kasuks ka filmitegijate juudi taust, sest juut on juba sünnist kommunist ja siin teistpidi asju mõista ei saa.

Tore, et näidati aktuaalset Musta Nimekirjaga seotut minimaalselt ning keskenduti linalugude tutvustamisele, kuid minu maitse jaoks tehti seda valesti, ehk siis toodi esile tervelt viis minutit kestev stseen ning vaataja pidi suuremalt jaolt ise taipama, et mis siin nüüd nii kommunismiga seotut on. Narratsioon oli ka ajuti peal, kuid pigem oleks võinud narratsiooniga vaatajat rohkem juhtima ning tervete stseenide esiletoomise asemel vaid kõige tähtsamat momenti tutvustada. Lihtsalt väheke tüütu vaadata liiga pikki lõike filmidest ilma pidevalt abistava lisateabeta. Dokk oli aga ikkagi piisavalt huvitav ja eriti siis kui näidati sotsiaalsõnumiga oma ajast ees olevaid filme mis aga kunagi suurtele ekraanidele ei pääsenud, vaid jäid stuudiote riiulitele vabamaid aegu ootama. 3,5/5

The Great Silence

Il grande silenzio - Sergio Corbucci 1968

Saan aru küll, et selline lõpp mis pani omal ajal ahhetama ning tundub tänapäevalgi ootamatuna, kuid terve filmi vaatamise ajal ei saanud ma lahti oma vastikustundest spagetivesternite kui žanri vastu. Olen ikka läbi ja lõhki revisionistlike vesternite austaja kus võttepaigaks sama osariik mille pinnal filmitegevus toimub ning kus mees enne mõtleb pikalt järgi kui kahe mehe vastu relva tõmbama asub. Siinses loos aga mingid itaalia härjad sumpavad habemeajamisvahus ning kõmmutavad vabalt käigu pealt neli-viis matsi maha ilma, et vimased jõuaks relvapidetki kätte haarata. Ma lihtsalt ei kannata enam muinasjutulist meelelahutuslikku vesternit peale kõiki neid realismile lähenenud länkkari-draamasid.

Kõvasti kiitust on saanud mõlemad peaosatäitjad, Jean-Louis Trintignant ja Klaus Kinski oma rollide eest, kuid siin samuti jäi asi minu jaoks lahjaks, sest lõpuks ei olnud neist kumbki nii isikupärane ja meeldejääv kui arvustustest lugeda võis. Kiitust võiks jagada vaid bonuste hulgas olevale alternatiivsele õnnelikule lõpule mis küll filmi kunagi sisse ei lõigatud, kuid ometigi demonstreeris see väga täpselt milline on spagetivesternite meelsus ja väljendusvorm. 2,5/5

Veider oli lugeda, et mitmed viitasid sellele, justkui oleksid Silence ja Tigrero samade väärtushinnangutega, millest üks oli see, et kumbki ei vea relva esimesena esile. Siis nagu mida? Tigrero kõmmutab ju mitu täiesti relvitut meest maha, ei mingit revolverikangelase aukoodeksit mida talle vägisi külge on proovitud kleepida.