Black Christmas

Black Christmas - Bob Clark 1974

Paar päeva enne pühi sai minulgi see kohustuslik jõulufilm vaadatud. Teleka eest saabudes lugesin teiste filmiblogijate arvamust teosest ja avastasin, et kõigile jäi silma ja meeldis eriti mõrvari anonüümsus ning salapärasus. Film ei andnud vastupidiselt tänapäeva slasheritele mingit informatsiooni tapja isiku kohta, isegi nägu ei näidatud. Seda kõike taipasim ma aga alles lugedes teiste arvustusi, ise ma ei pööranud vaatamise ajal nii tähtsale ja eripärasele asjale üldse tähelepanu. Tagantjärge mõeldes muidugi ülilahe aga filmi vaatamise ajal nautisin hoopis selle klassikalise teenäitajast slasheri sarnasust sama aja krimkadele ja politseithrilleritele. Meeldis. 3,5/5

Persepolis

Persepolis - Vincent Paronnaud, Marjane Satrapi 2007

Annecy 2006 Awards

Annecy 2006 Awards - various 2005 - 2006

Seekordne Annecy animatsioonifestivali võitjatöödest koosnev promokogumik oli lausa hirmutavalt keskpärane ja kohati isegi alla selle igav. Ei leidnud mina võidufilmide hulgast meeldejääva visuaaalse teostuse või kaasakiskuva sisuga töid, kuidagi ühtlaselt hallikad ja ilmetud olid nad kõik. Minu isiklikuks lemmikuks kujunes Kanada animaatori Michael Grimshaw´i parodeeriv "One D", film mis ainsana suutis kogu kambast oli punnitamatult vaimukas ja suutis mulle irvituse näole tuua. Viieminutiline animatsioon rääkis ühedimesioonilisest maailmast, kus õhtu naelaks on kinoteatris uudse 2-D filmi vaatamine ning lõpetuseks eksitakse veel metsa kus peategelasi ründavad hillbillyd, alligaatorid, kummitused, ufonaudid ja mootorsaega mõrvar. Mainida tasub veel ka Joanna Quinn´i "Dreams and Desires - Family Ties´i" mis jutustas lustaka loo ühest pulmapeost, Tony Comley kriipivat "Abigail´i" ja Matthew Walker´i mustamuunoriga kosmoseseiklust "Astronauts". Aga nagu varem mainisin, mingeid erilisi huraahüüdeid ei pannud hõiskama ükski töö. DVD lisade hulgas olevad Annecy festivali jaoks tellitud promoklipid tundusid kohati isegi huvitavamad kui võistlusprogrammi tööd. Eriti meeldis mulle nende hulgast Gobelins / Talantis Films´i tiimi poolt tehtud lõbus konsoolimängu seiklust meenutav 3-D lugu "Burning Safari". 2/5

Pooleteisminutilise "Burning Safari" animafilmi poster. Kestvusest hoolimata oli see teos laialdase tuntuse vääriline.

The Living World

Le Monde vivant - Eugène Green 2003

Vaatad seda Eugène Green´i muinasjuttu täiskasvanuile ja mõtled kui lihtne on teha ilusat ja sügavat filmi. Lihtne siis selles mõttes, et vaja läks vaid metsatukka, lagunenud kindlust, altariga kabelit, paari mõõka ja metseanahka. Lisaks veel kahte poisiklutti, kahte habemeudemes meest, kahte kena siredat neiut, jõumeest, eeslit ja koera. Aga ega see kino tegemine pole kunagi kerge, sest peale tööjõu ja rekvisiitide läheb vaja veel head dialoogi ja autoripoolset visiooni, väheke defitsiitsemat kraami kui kõik koerad, mõõgad ja lagunenud lossid kokku. Viimase samalaadse elamuse pakkus mulle La Cicatrice intérieure, sarnasusi leidub seoses pildi selgusega mõlemaist. Üllatav on aga The Living World´i valmimisaasta, minul isiklikult oli jäänud mulje, et sellised mänglevalt fantaasiaelemente reaalsusega segavad prantsuse new wave filmid jäidki sinna seitsmekümnendatesse ja tunduksid tänapäeval koomiliselt vanamoodsaina. Eugène Green tõestas aga vastupidist, tõsist autorikino ja nappide vahendite, kuid tugeva sisuga minimalistlikku filmi võib ka tänapäeval teha ja tulemus on ikka värske ja emotsioone äratav. Filmi enese esteetiline puhtus võidab kõik arvutigraafikaga loodud koletised, heroilised kangelased, pimestavad tualetid kaunitaride seljas ja plinkiva tähesära. Kõik see milleta sa tänapäeva fantaasiafilmi enam ettegi ei kujuta, tundus käesoleva filmi ( kus rüütlitel olid jalas teksapüksid ja seljas triiksärgid ) kõrval üsna tühine ja tähtsusetu. Väga positiivne filmielamus, ilus muinasjutt. 4,5/5

Kaks rüütlit, inimsööja lesk ja peremehe jalge ees põlvitav lõvi.

Xmas Special : Little Britain Abroad

Little Britain Abroad - Steve Bendelack, Declan Lowney 2006

Little Britain´i jõulueri oli üle pika aja hea ja värske meeldetuletud sellest võrratust sarjast. Kuidagi nõrgaks hakkas kiskuma viimane hooaeg ja live-boonus, tegelased ei köitnud enam ja naljad panid juba vaikselt haigutama. Little Britain Abroad näitas, et viga polnud karakterites vaid tüütuks muutus taust, viies tegelased aga koduselt Inglismaalt seiklema euroopa reisiradadele, oli asjal taas beat sees ja speed peal. Isegi Tom Baker´i kaadritagused ibajutuajamised tundusid vaimukamad kui seriaalis ja tunniajane kestvus lõi just täpselt õige pikkusega, vaimustus ei jõudnud tüdimuseks muutuma hakata. Little Britain´i tiimi eeskujul lähen ka mina välismaale, homme kell 13.15 istun Helsingi Kinopalatsis ja vaatan aasta oodatuimat filmi Tali-Ihantala. Ja siis ostan end DVD-dest haigeks. Ja siis joon veinist purju. 4/5

Ting Tong from Ping Pong koos oma abikaasaga Belgias.

Sharky's Machine

Sharky's Machine - Burt Reynolds 1981

Angel on the Right

Fararishtay kifti rost - Jamshed Usmonov 2002

Aastaid vangis istunud mees naaseb ema haigusest kuuldes kodukülla. Peagi selgub aga, et ema pole üldsegi surmatõvest puudutatud vaid mängib eneselegi teadmata pisikest rolli külavanema ja kohalike poolt seatud lõksus. Enne vangi sattumist jäi pätikommetega perepoeg nimelt külameestele märkimisväärseid summasid võlgu ja kogu ema haigestumise etendus mängitakse ette vaid mehe kohalemeelitamiseks ning maksmapanemiseks. Užbekkidel nagu ikka, peagi hakkab veri soontes keema, rusikad sügelema ja noaterad välkuma. Viimati nähtud kesk-aasia film oli kasahhimaa Shiza ja see meeldis mulle väga. Usbekistani panus maailmakino varasalve seekord nii tugevaid emotsioone esile ei kutsunud vaid jäi minu jaoks väheke võõraks. Polnud justkui ei draama ega ka koomiline, ei kauneid looduskaadreid ega räpaseid kišlakke vaid üks üpriski tavaline vaikselt väheke sinka-vonka looklev stoorike. Meeldis koht kui peategelane koos kohaliku miilitsaülemaga kino projektoriruumis viina viskas ja samal ajal mängis ekraanil mingi pleekinud värvidega India märulifilm. Muidu aga selline keskmine hea kino. 2,5/5

Pätist isa ja sohilapsest poeg. Kohe saadetakse laps viina järele.

Orozco the Embalmer

Orozco el embalsamador - Tsurisaki Kiyotaka 2001

Jaapanlased on friigid ja ega Tsurisaki Kiyotaka jää oma rahvuskaaslastest sammugi maha. Tüübi hobiks on reisida maailma vägivaldsemates paikades - slummides ja sõjaväljadel ning pildistada laipu. Töö mis mehele on mitmel korral pea saatuslikuks saanud, sest tutvust on tulnud teha nii vihisevate kuulide, matšeeterünnaku kui ka istuda ladina-ameerika dzunglivanglas lunaraha pärast röövituna. Samas on ta aga ka leidnud sobiliku ametinišhi ja löönud oma fotod korralikult rahaks. Mees on juba viis-kuus surnukehapiltidega albumit välja andnud, nõudlust on ja leib niipea laualt ei kao. Pisikese jaapanlase, kes alustas oma karjääri hardcore SM pornofilmide lavastajana, huviringi kuuluvad peale laipade fotografeerimise veel flirt nekrofiilia ja snuff videotega. Balsameeria Orozco´ga sai fotograaf tuttavaks Bogota kurikuulsas El Cartucho linnaosas ja lühiintervjuust sai alguse aastaid kestnud sõprus. Fotode asemel valmis film ja laibalõikaja esialgsed napid vuntsipomisetud seletused muutusid paari aastaga üsna sarnaseks meistri ja õpilase vahelise infovooga. Juttu kahel laipadega tegeleval mehel jätkus, kahjuks polnud aga krõbedamad keskustelud nagu narkootikumid, piinamised, snuff ja laibakoinimised filmi sattunud, vaid nendest lugesin lavastaja antud intervjuust Bizarre-lehele. Ootasin natuke rohkem dokumentaalfilmi informatiivset lähenemist, kuid teos jäi üpris tuimaks shockumentary looks. Kaua sa ikka vaatad lihtsalt laipade lahtilõikamist ja siseelundite väljatirimist. Lahkamiste vahepeal näidatavsad kaadrid Bogota tänavaelust olid kordi põnevamad kui soolikates sobramine ja kruvikeeraja ning noa abil laibale surmajärgse "iluoperatsiooni" tegemine, kahjuks aga näidati morgivälist elu liiga vähe. Alul uudishimu äratav, kuna varem polnudki nii otsest laibalõikamist näinud, aga üsna pea tüütuks muutuv. 2,5/5

Tänavavägivalla ohver El Cartucho´s.

Colour Me Kubrick

Colour Me Kubrick: A True...ish Story - Brian W. Cook 2006

Maailmas peale Illuminaate võimsuselt teine grupeering, ehk siis Homoseksualistid on mulle oma saadiku kaudu ette heitnud, et ma pidavat oma blogis neist liigtumedates toonides kirjutama, heitma vaeste geide üle nalja, samas tüüpilise homofoobina aga neid ka kartma. Kartusest pidavat aga sündima viha ja vihast vägivalt. Eks see taas üks ületähtsustamine ole, paljud gayd arvavad, et neist mõeldakse ja rääkitakse rohkem kui see tegelikult on. Tihti jääb neile arusaamatuks ning tekitab tusa tõsiasi, et paljusid võõraste seksuaalne orientatsioon üldse ei huvita ja sellel pinnal ei viitsitagi mingit diskussiooni või vaatenurka avada. Või kui heidetakse nalja ja kutsutakse "nimedega" ei pruugi see olla pahatahtlik vaid pigem kamraadlikult võrdväärne ilk. Gayd on minu jaoks täpselt samasugused kui kõik teised ja tänu sellele ei pidanud ma varem vajalikuks eraldi gay labeli loomist mis jätaks taas mulje neist kui mingist eraldiseisvast eksklusiivsest grupist. See on lõhe mida homoaktivistid püüavad meeleheitlikult luua, kõrvutades meedias homode kannatusi juutide omaga ja luues sarnast tagakiusatud, kuid erilise äravalitud, rahva kuvandit. Viimasel ajal on aga uusi silte pandud ja seekord tundus gay label loomuliku lisana, eriti kui tasakaalustajaks lõin skinhead´i sõnaga brausimise võimaluse. Colour Me Kubrick oli atraktiivne vaid tänu John Malkovich´i poolt mängitud Alan Conway tegelaskujule, täpsemalt öeldes veel tänu mehe võrratule käitumisele ja garderoobile. Show keerles ümber Malkovich´i zestide, sõnakatkete ja liikumise, pilt millele rõivad andsid poole särast luues freaky glamuuri. Keskse tegelase väliselt oli aga tegu üsna igava looga mis läbiva jooneta kaua huvi ülalhoida ei suutnud. Selline Harju keskmine, tsill vaadata aga veits liiga veniv ja emotsioonidevaene. Tänud Laurile DVD eest, riiulisse sobib ikka panna. 2,5/5

"I've shaved off my beard off!"

Wonderful Days

Wonderful Days - Moon-saeng Kim 2003

The Severed Heads

La Cravate - Alejandro Jodorowsky 1957

Anchor Bay Entertainment´i poolt reliisitud "Films of Alejandro Jodorowsky" DVD box´i hulka kuulub ka see väike, vaid gigase mahuga, lühifilm. Viiskümmend aastat filmimaailma jaoks kadunud olnud ja lõpuks Saksamaalt ühe maja pööningut koristades leitud viimane koopiarull oli Jodorowsky loomingus see nn. "missing link" - samm teatri- ja kinokunsti vahel. Kasutatades teatri dekoratsioone ja pantomiimi võtteid ning põhjana Thomas Mann´i fantaasiajutukest, lõi Jodorowsky isegi minusuguse filmiabstraktsiooni ja eksperimentalismi eelarvamusega suhtuva tüübi jaoks täiesti nauditava ulmelise loo. Stuudiodekoratsioonid ja filmikvaliteedist lähtuv värvigamma tuletas meelde neid lapsepõlves vaadatud muinasjutufilme ja eks sobiks see film lastelauale samahästi kui täiskavanute isu vaigistama. Värvikirev romantiline lühifilm, väheke vanakooli saksa kino aga juba ka Jodorowsky´t ennast iseloomustavat mängulisust. 3,5/5

Lasteteater ja täiskasvanute kino.

Dance Me Outside

Dance Me Outside - Bruce McDonald 1995

Poolteist aastat tagasi meilisin ühele internetituttavale, kanadast pärit HIM´i fännile ja palusin tal minu jaoks välja otsida käesoleva filmi DVD, ookeanitaga ei paistnud seda kusagil leiduvat. Kõigepealt tüüp oma vastuses kiitis mu suurepärast valikut, siis kurtis, et seda kinopärlit pole ka Kanadas ametlikul DVD-l relliisitud ja lõpetuseks pakkus varianti kus ta laenab filmi VHS-i videoshop´ist ja konverdib mulle ise DVD-le. Tänasin sõbraliku lükke eest, kuid loobusin - VHS-ina oli ta mul endalgi olemas. Hiljuti isaga koos keldrisse uusi riiuleid pannes ( asju tuleb ju järjest juurde ja juurde - oh õudust ), haarasin videokasseti selle filmiga näppu ja lasin töökaaslasel plaadile panna. Filmi olin varem mitmeid kordi vaadanud, viimasest "seansist" oli möödas aga juba hea kuus aastat. Põhja-Ontario Kidabanesee reservaadis toimuv stoori oli minu jaoks esimene pilk modernsesse indiaanlaste kultuuri ja ellu. Õnneks oli kanada sõltumatu filmimees Bruce McDonald osanud seda nii hea südamliku fiiliga teha, et huvi indiaanireservaatide pisikese žanrinišhi järele on minus siiani säilinud. Reservaadis toimunud mõrvalugu ja sellest hargnema hakkavaid, indiaanikogukonda mõjutavaid traagika liine oli kujutatud väga lähedastena, segades põlisrahvaste probleemidega seotud sotsiaalset pilti väheke kergema koomikaga. Tulemuseks üks parimaid ja realistlikumaid ülevaateid tänapäeva reservaadi elust, seekord aga ilma liigse depressiivsuseta. Ma võtan hindamisel juurde ka aastate tagust esmamuljet, mitmekordsest vaatamisest tekkinud nostalgilisi mälestusi ning käsikirja kaasautorina tunnustan oma lemmik filmimeest Don McKellar´it, kuid eks film ole ka ilma selle kõigeta täis punkte väärt. Suurepärane film. DVD-d ei leidnud, pidi ise konvertima aga tundub, et filmist inspireeritud ja samade tegelaskujudega CBC telesarja The Rez leidmisega võib veelgi keerukam olla. Aga eks tuleb otsida, kasvõi taas kanada kutti kirjadega pommitada. 5/5

Whether You Like It or Not : The Story of Hedwig

Whether You Like It or Not: The Story of Hedwig - Laura Nix 2001

John Cameron Mitchell´i viimane film, lõbusalt ja positiivselt newyorklaste seksuaalsust lahkav Shortbus oli nii mõnus elamus, et otsustasin kõhklematult vaadata ka seda lavastaja varasema filmi saamisloost jutustavat dokumentaali. Põhirõhk oli asetatud off-broadway muusikali valmimisele, teatriruumidele, castingule ja Hedwigi karakteri loomisele aga samuti näidati varasemaid Hedwigi punk-kontserte gay ning drag-klubides, anti väheke back´i John Cameron Mitchell´i elule ja lõpetati filmi Hedwig and the Angry Inch võtteplatsil. Teatrilavastuse ja rockmuusikaga seotud teemad olid kenad ja huvipakkuvad, kahjuks osati aga Hedwigi tegelaskuju loole otsa keevitada tüüpiline "Making of..." sagimine. Teatrilaudadel menunäidendina tundus Hedwig palju atraktiivsem kui stuuudioseinte vahel ja filmis. Samas on muidugi filmivaatamisest juba head aastad möödas ja nüüd, tundes paremini gay aktivisti John Cameron Mitchell´i elu ja mõttemaailmu, võib elamus tulla parem kui esmavaatamisel. Hedwig and the Angry Inch on uuesti kavva võetud. 2,5/5

Punkmuusikali poster.

Wasp

Wasp - Andrea Arnold 2003

Uurisin siin filmi My Summer of Love kohta informatsiooni ja korraks suurde tuppa teleka ette minnes algas YLE pealt briti "white trash" draama, Oscariga hinnatud lühifilm Wasp. Lüliks kahe filmi vahel on mõlemas peaosa mängiv Nathalie Press, neiu kelle nägu olin just My Summer of Love´i promopilte vaadates hetk varem arvutiekraanilt näinud. Jäin koos Katiga lühifilmi vaatama, kuigi olin seda aastaid varem juba näinud. Teadsin, et emotsioon mis selle filmi lõppedes saabub, aitab väheke väsimust pühkida, sest tegu ju ühe igati armsa ja positiivse filmikesega. Nii ka oli, selle asemel, et magama kobida klõbistasin isegi väikese mainimise valmis. Hea film, trailer park life inglismaa moodi. Katile meeldis väga. 4,5/5

"Wankers!"

Russian Roulette

Russian Roulette - Lou Lombardo 1975

Eastern Promises

Eastern Promises - David Cronenberg 2007

Kõik kes tänu mehe paarile eelmisele filmile jõudsid David Cronenberg´i lootusetu juhtumina maha kanda, saavad seekord taas tõelist vastuvooluujujat, vana head erinevate vaatenurkade väljatoojat näha. Seal kus kogu läänemaailm on ärkamas seoses Venemaal toimuvaga, kus üha rohkem kaheldakse normaalsetes vastastikustes suhetes ja demokraatlikus riigijuhtimises ning nähakse Putinit diktaatorina, seal astub nüüd Cronenberg julgelt endise KGB-lase üllast vene hinge kaitsma. Kuulujuttude järgi olevat Mr. Videodrome isakese Putini enese juurde läinud, painutanud pead vastu Kremli parketti ja saanud peremehe õnnistuse oma emakese venemaa parimaid poegi ülistavale projektile. Eastern Promises´i võttepaigast paari kvartali kaugusel mürgitas FSB agent ülejooksikust dissitendi - Alexander Litvinenko. Režissöör ei jäta seda fakti seoses oma filmiga mainimata, sarnasusi ju on. Ka Cronenbergi filmis on peategelaseks julge, aus ja heasüdamlik tsekist, kes saadetud patusesse Londonisse "tegu korda saatma". Cronenberg on endist kagebeelast luues lausa ülevoolav, andes vaprale vene luurajale peale kena välimuse ka üliinimlikud füüsilised võimed ja terava mõistuse ning pannes vaatajad lausa soovima, et sellised Kremli inglid kaitsjaina meie seas viibiksid. Ja ega siis kiitust vaid vene luurajale jagu, ka pättide ümber sära asetamisega pole lavastaja kitsi. Vaataja saab teada, et Londonis kanda kinnitanud seaduslikud vargad on vabal ajal gurmee köögi kõrgelt hinnatud kokad kes veel ka vabalt mängivad viiulit või tsiteerivad peast Puškinit. Ja vorõ v zakone otsustav kogu näeb Cronenbergi visioonis välja kui erudeeritud hallipäiste professorite klubi, mitte dollaripaki tõttu väljasurev, kapitalismile jalgujäänud liik. Mentide ja pättide maailma kõrval eksisteerivad venelased on aga lausa kullatükikesed, natuke naiivsed küll aga seda vaid tänu oma piiritule heatahtlikkusele, nende dušaale. Keegi võiks ju peale seda vene pillerkaari kus viina voolas ojadena, lauad kukkusid kaaviarikoormate all kokku, ikoonid tantsisid seintel ja loomulikult ei puudunud ka karmoškat vedav karu, veel küsida, et mis sai stsenaariumi põhiliinist - inimkaubandusest. Vaat´see pisike räpane detail jäeti lihtsalt kuhugi tagumisele pingile, suurema osa ajast võttis enda alla staaride kekutamine ja vene hinge avamine. Inimkaubandust ju mainiti, mis te veel tahate? Vaadake parem veelkord Viggo Mortensen´i, jamesbondilike maneeridega šikki FSB agenti. Sel ajal kui Venemaal toodetakse päris karme ja ka üllatavalt teravaid sotsiaalkriitilisi filme, teeb kanadalane ameerikamaa rahadega lastefilmi venelastest. Mulle kanadalased meeldivad aga kohati lähevad nad küll selle armsad olemisega liiale. Loomulikult ei saa ka Cronenberg poliitiliselt hüperkorrektse kanadalasena kellegi kohta halba sõna öelda ja nii tuligi üks naiivne ja nunnu filmike, vene pätiromantikat läänele läägelt tutvustav tilu-lilu. 1,5/5

"Mulle ja meile meeldis!"