Näha on, et kohalikud riigiametnikud olid lubanud lavastajal filmida einult teatud kohtades ja järelvalve all. "Päev töölispere elus" möödub kindla etteantud suuna järgi. Kõik kohad kus kaamera liikus olid võtteks valmis silutud, näidata tohib ju ainult positiivset. Lavastaja ise on neutraalne, kuid vaatajale jäetakse võimalus nn. lugeda ridade vahelt. Kaamerasilma ette jäänud lasteaialapsed võivad küll olla viksid ja klanitud, kuid pilk peatub hoopis postritel kus mundris jõmpsikad tapavad USA sõdurit ja lõbus mängukaru hoiab ballistilist raketti süles. Kuigi maapiirkondades valitseb nälg ja on laskutud isegi kannibalismini, siis pealinnas Pyongyang´is otsest viletsust filmida ei lastud. Elu näis olevat pigem nagu seitmekümnendate lõpu, kaheksakümnendate alguse Leningradis. Sarnane tubade sisustus, paneelmajade rajoonid ja tehaste, koolide ilme. Propaganda plakateid ja kujusid on muidugi rohkem, Suur Isa Kim Jung Il vaatab ikka igalt poolt sulle vastu. Pieter Fleury kaamerale avatud tükike Põhja-Koread oli liiga kasin ja vähe pakkuv. Muidugi oli sedagi huvitav vaadata, kuid tegelik elu seal riigis on ikka midagi hoopis muud kui kohalike tsensorite poolt heaks kiidetud filmimaterjal. 3/5
Perekond kelle toimetamisi oli filmitud ühe päeva jooksul.
No comments:
Post a Comment